Esileht » Teemad » Teoloogilist »

RASKED KOHAD PIIBLIS XIII

06.04.2007 | | Rubriik: Teoloogilist

Küsimus, pigem küll tõsine palve, on selgitada mõisteid õnn ja õndsus. Ajendiks Chr. Braw «Sissejuhatus Väikesesse Katekismusesse» (UI õppekirjandus 8), mille pealkirjaks pandud «Õnne käsiraamat». Peale üllatava pealkirja oli selles raamatus ka  lõik (lk 16): «Vastus peitub Palveraamatukeses kasutatud sõnas selig, õnnelik…» Pole varem kohanud selig tõlkimist õnnelik. Kas tõlkija näpukas? Aga tegu on õppekirjandusega! Ega’s me ometi käi teel, millel õnn ja õndsus on muutumas sünonüümideks (ka lk 35 on: Suures Katekismuses kirjeldab Luther inimese algset õnne…)?

Sirje Simson

Õnnelik või õnnis?

Küsimus, pigem küll tõsine palve, on selgitada mõisteid õnn ja õndsus. Ajendiks Chr. Braw «Sissejuhatus Väikesesse Katekismusesse» (UI õppekirjandus 8), mille pealkirjaks pandud «Õnne käsiraamat». Peale üllatava pealkirja oli selles raamatus ka  lõik (lk 16): «Vastus peitub Palveraamatukeses kasutatud sõnas selig, õnnelik…» Pole varem kohanud selig tõlkimist õnnelik. Kas tõlkija näpukas? Aga tegu on õppekirjandusega! Ega’s me ometi käi teel, millel õnn ja õndsus on muutumas sünonüümideks (ka lk 35 on: Suures Katekismuses kirjeldab Luther inimese algset õnne…)?

Sirje Simson

Lühike vastus oleks: ei ole tõlkija Annika Laatsi näpukas, oleme tõesti sealmaal, et õnn ja õndsus on sünonüümid.

Billy Graham pealkirjastas 1955. aastal oma raamatu, mis käsitleb Mäejutluse õndsakskiitmisi, The Secret of Happiness. See ilmus samizdat’i välja antuna ka eesti keeles pealkirjaga «Õnne saladus».

Pool sajandit tagasi oli selline võte uudne ja intrigeeriv. «Kaananikeelse» õndsuse asemel lubati õnnetunnet. Ma ei tea, kas Billy tuli ise selle peale või oli mõte õhus ja ootas kasutamist, aga igal juhul on asendamine muutunud aina üldisemaks.

Selle on üle võtnud ka katoliiklased. Näiteks «Katoliku Kiriku katekismus täiskasvanutele» (vt http://www.katoliku.ee/katekismus/see-on-meie-usk/kolmas-osa.html) selgitab, mida tähendab olla inimene: «Inimesed on ainsad olendid maa peal, kelle Jumal on loonud üksnes nende endi pärast, määrates meie osaks eostumise hetkest peale igavese õndsuse, see tähendab õnne. /—/ Tõde ja headust otsides ja armastades leiame meie, inimesed, oma täiuse ja õnne».

Samas on vastus küsimusele «Mis on inimese olemasolu mõte»: «Jumal on meid loonud, et me oleksime õnnelikud ja osaleksime jumalikus loomuses, see tähendab, siseneksime Kristuse kirkusesse ja Kolmainsuse ellu. Õnn ehk «õndsus», mida Jumal meile anda tahab, on puhtalt kingitus. Seda nimetatakse mitmeti – Jumala riigi saabumine, Jumala nägemine, Issanda rõõmusse minemine, Jumala rahusse minemine. Jumal on pannud meie südamesse väsimatu igatsuse õnne järele.»

Praeguseks on järg jõudnud piiblitõlgete kohendamiseni. Näiteks Ps 1:1 on Revised English Bible’is: «Happy is the one who.» King James Version’is oli: «Blessed is the man that.» Niisiis, enam ei ole õnnis mees, kes Toorat ööd ja päevad uurib, vaid kes tahes (heebrea algteksti seksistlik ‘iš on asendatud umbmäärase «igaühega») seda teeb, on õnnelik. Contemporary English Version parafraseerib: «God blesses those people,» kuid pealkirjastab psalmi: «The Way to Happiness». Eks üleminekuajal tulebki kasutada mõlemat sünonüümi.

Asi oleks lihtne, kui Uues Testamendis oleks vaid üks sõna, makarios, «õndsaks kiidetu» (Mt 5:3jj jm), mis esineb 55 korda ning mille on nii P 1739, P 1968 kui ka P 1997 tõlkinud alati sõnaga «õnnis» (ainult ühel kohal, Ap 26:2 tingib kontekst sõna «arvan õnneks»/«olen õnnelik» kasutamise, Vulgatas on ka seal beatus).

Tegelik pilt on aga üsna komplitseeritud, sest lisandub verb «õnnistama» (eulogeo) ja sealt tulev «õnnistatu» > «õnnis» ning ka kolmas termin, kreeka soter/soteria, mis tähendab «Päästja/päästma», ent on tõlgitud paljudes kirjakohtades «Õnnistegija» ning «õndsaks tegema» (nt Lk 13:23).

Siinkohal ei ole võimalik isegi pealiskaudselt tutvustada eesti piiblitõlgete «õnnistama», «õndsus» ja «õnnis» problemaatikat. Keeleteadlane Külli Kuusk on seda analüüsinud oma suurepärases magistritöös «Eesti Piibli õnnis-tuletiste suhe lähteterminitega (barak, eulogeia)» (TÜ 2004, 86 lk), mida huviline saab lugeda ka internetist, vt http://www.utlib.ee/ekollekt/diss/mag/2004/b16954567/kuusk.pdf.

Seda ootamatum on ehk mõnegi inimese jaoks tõik, et Uues Testamendis ei esine kordagi kreeka sõna eudaimonia, «õnn», ega ühtki selle derivaati. See ei ole juhuslik. Evangelistid ja apostlid ei sekkunud filosoofide diskussiooni, mis on õnn ja milline inimene õnnelik.

Kui nüüd vaadata Christian Brawi «Õnne käsiraamatut», siis on tegemist väga asjaliku sissejuhatusega Martin Lutheri katekismustesse. Eriti õpetlik on raamat selle poolest, et seab katekismuse väited tolleaegsele, s.t hiliskeskaegsele taustale. XVI sajandi inimeste dramaatilises tegelikkusetajus ei olnud neutraalseid piirkondi, kõik oli haaratud suurde Jumala ja kuradi vahelisse võitlusse (lk 69 jm).

Kogu Meie Isa palve on palve kuradi vastu (lk 50), nagu hommiku- ja õhtupalvedki («pead sa ennast õnnistama ristimärgiga ja ütlema: Jumala Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen»). Lutheri hommiku- ja õhtupalved on sõna-sõnalt üle võetud ühest devotio moderna liikumise palveraamatukesest, Johannes Mauburnuse (1461–1501) Rosetum exercitiorum spiritualium’ist (lk 68). Küllap luterlikele vaimulikele on hädavajalik meelde tuletada, kui väga juurduvad usuisa tekstid püha Augustinuse mõttemaailmas (lk 30, 32, 43, 46, 56 et passim), jms.

Õige mitmel puhul on Braw õigusega arvustanud eestikeelset tõlget. Meie Isa palve neljanda osa seletuses on eesti keeles eksitav «vaga» – kesk-ülemsaksa frumm tähendas Lutheri ajal veel «tubli, oskuslik, südi», nagu ka ladina teksti probus (lk 46). Ristimise sakramendi seletuses sobiks ladina infusa vasteks «mahutama» asemel paremini verb «sisaldama» (lk 53).

Altarisakramendi juures ta täpsustab: «Kui eestikeelses tõlkes öeldakse «leiva ja veini näol», siis saksakeelse unter all mõistab Luther unter der Gestalt ehk siis «leiva ja veini kujul».

Pikem formuleering on toodud Augsburgi usutunnistuse X peatükis ning see vastab täpipealt IV Lateraani kirikukogu otsusele: «Corpus et sanguis in sacramento altaris sub speciebus panis et vini veraciter continentur – ihu ja veri esinevad tõeliselt leiva ja veini kujul» (lk 63).

Brawi raamatus on sadu filigraanseid saksa ja ladina terminite kõrvutamisi ja analüüse. Sellise filoloogilise täppistöö taustal on kummaline, et ta ei pea vajalikuks öelda, mis õigustab Augustinuse beatus ja Lutheri selig tõlgendamist õnne ja õnnelikkusena.

Näib, et põhjenduseks jääb nüüdisaja inimese igatsuste arvestamine: «Tõeline õnn on aga see, mida ei ohusta ebaõnn ehk õnne kaotsiminek. Mõte ohustamatust, kestvast õnnest on postkristliku õhtumaa inimese jaoks jätkuvalt päevakajaline ja õnne ohustatud on tema hirmu põhiline allikas. /—/ Just küsimus õnnest on see, mis tänaste inimeste meeli üle kõige köidab» (lk 16).

Braw tahaks juhatada tõelise rõõmu juurde. ««Rõõmus» tähendas tollal enamat kui lõbusust; see oli juubeldav rõõm, mis pani hüppama ja hõiskama ning täitis kogu keha energiaga, nii nagu seda tänapäeval võib näha jalgpallivõistlustel» (lk 47).

Aga seda rõõmu ei ole kerge leida. Vahel unustab ta, et lubas juhatada õnne poole, näiteks Lutherit tsiteerides: Jumal, «viimaks, kui meie surmatund tuleb, annab meile õndsa otsa ja võtab meid armuga sellest hädaorust enese juurde taeva» (lk 50j).

Jutlustaja häda «õnnega» on samasugune nagu «armastusega». Kui kreeka keeles on kasutusel mitu sõna üpris erinevate suhete ja suhtumuste tähistamiseks ning UTs põhiline – agape – oli väga harv üldkeeles, siis enamikus muudes keeltes tuleb leppida ühe ja üldisega.

Me «armastame» naisi ja head muusikat ja seapekki ning kõike muud. Aga kui see ainus ja universaalne verb on teiselt poolt ahenenud armatsemiseks (vrd inglise lovemaking), siis on piinlik seda Jumala kohta kasutada. Kui staarid defineerivad fännidele, mis on õnn, siis on pastoril raske nendega konkureerida. Pigem pakkuda õndsust. Võib-olla ei olegi halb, et kõlab eksootiliselt.

Toomas Paul

4 Kommentaari artiklile “RASKED KOHAD PIIBLIS XIII”

  1. Külaline ütleb:

    oleks palju effektsem öelda \”öördav pordik\”. Ei oleks võibolla päris täpne, aga ühes asjas väga eesrindlik – nimelt pole keegi seda sõna varem nii tõlkinud ega tee seda ka tulevikus.

  2. KalleLindi ütleb:

    Eesti teoloogilise sõnavaraga on üldse kurvad lood ja paranemist pole märgata.Mis ajast käänatakse näiteks ees- ja perekonnanime? Aga Jeesus Kristus on just sellisena käsitletav ja Jeesusele Kristusele või Jeesuse Kristuse (läbi) kõlab eesti keelt valdavale inimesele kõrvakiiluna – aga seda kasutatakse padusüüdimatutena ikka veel ja keegi ei karju appi-appi-appi! Mis juhtuks, kui hakkaksiume kasutama näiteks Andresele Põderile või Einarile Soonele? Ning selliseid näiteid on hulgi!

  3. Külaline ütleb:

    Kristus ei ole perekonnanimi, vaid pigem tiitel. Gustavile kuningale on midagi muud kui Gustav Kuningale.

  4. Preester Amalie ütleb:

    Teoloog Uku Masing andis siin kena vastuse. Õnn on , kui saad teha seda , mida igatsed ja õndsuse kohta saavad öelda ainult teised nähes Sind õndsana.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)