Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Rasked kohad Piiblis, XI

15.12.2006 | | Rubriik: Teoloogilist

Kohkumine ja kartus Jeesuse ees

Kas oleks võimalik teie raskete piiblikohtade käsitluse rubriigis tuua seletust ühele piiblitekstile, Markuse 10:32 salmi esimesele poolele. Selles öeldakse, et Jeesus käis teekonnal jüngrite ees, aga jüngrid kohkusid ja kartsid. Ma ei ole kusagilt leidnud seletust, mis võis olla nende kohkumise põhjus. Kas võis olla tegemist mingi erilise ilmutusega? See ei olnud ju erakordne, et Jeesus nende ees käis.

Lugeja Lääne-Nigulast

Kui loeme Piiblit, siis on meil juba enne vaimusilmade ees mingi pilt, mida sealt oodata. Usklikel on ühed, uskmatutel teised kujutlused sellest, mida Piibel pakub. Muidu ei oleks meil ju võimalik üllatuda, kui mõni asi on seal oodatust erinev ja üllatav.

Üks sellisest eelinformatsioonist on pilt Jeesusest kui lõpmata leebest ja lahkest patuste sõbrast, kelle juurde igaüks tohib tulla ning leida mõistmist ja andestust. Kui evangeeliume lugeda, siis õigupoolest peaks pidevalt hämmastuma, et Jeesus ei ole selline. Ta vihastab variseride südamekanguse peale (Mk 3:5), seab oma järelekäijaks soovijatele ületamatuid takistusi – ei luba minna isale viimast austust avaldama ega teda matma (Mt 8:20j; Lk 9:59j); ütleb sellele, kes tahab vaid oma kodustega enne hüvasti jätta, et ta ei kõlba Jumala riigile (Lk 9:61j); nõuab korralike elukommetega noormehelt, et ta oleks täiuslik, müüks kogu oma varanduse maha ja alles siis järgneks talle (Mt 19:21). Sellist karmust ei olnud jüngritelgi kerge näha ja nad olid Jeesuse sõnade peale väga jahmunud (Mt 19:25), resp heitunud (Mk 10:24).

Rahvas tundis pidevalt Jeesuse vägevuse ees hirmu. Kui ta kihutas välja roojase vaimu, olid nad jahmunud (Mk 1:27), samuti kui ta tegi terveks jalutu (Mk 2:12) jne. Kui ta gerasalaste maal saadab kaks tuhat kurja vaimu sigadesse ja need end ära uputavad, palutakse tal lahkuda nende kandist (Mk 5:17). Et ka jüngrid tundsid nii aukartust kui ka otseses mõttes kartust Jeesuse suhtes, kordub ikka ja jälle. Nad ei suhtunud temasse kui endasugusesse, vaid küsisid endilt: «Kes küll seesinane on, et isegi tuul ja meri tema sõna kuulavad?» (Mk 4:41).

Evangeeliumidest näeme, kuidas Jeesuse ligidale pääseda ei olnud üldsegi kerge. Jah, oli selliseid hetki, mil ta ümber trügis nii palju rahvast (Mk 5:21,31), et veritõbine naine sai salaja ta kuuepalistust puudutada (Mk 5:27), aga selle teo väljatulemisel oli vaene haige hirmu täis, sest taoline käitumine oli lubamatu. Normaalne oli, et jutulesoovijatel tuli läbi murda Jeesuse ihukaitsjate rõngast.

Kui kreeklastest palverändurid tahtsid Jeesust näha, läksid nad kõigepealt Betsaidast pärit (kreeka nimega!) Filippuse juurde, kes pidas Andreasega nõu ning nemad teatasid siis Jeesusele, et temaga tahetakse kohtuda. Ja kirjeldusest ei selgu, kas Jeesus võttis võõramaalased jutule või mitte (Jh 12:20–23).

Vahel olid jüngrid aga Jeesust tülitajate eest kaitstes liighoolsad ning said selle eest pragada, nagu siis, kui nad ei lasknud sülelastega emasid Jeesuse juurde (Mk 10:13j) või kui nad katsusid vaigistada Jeeriku pimedat Bartimeost, kes karjus poliitilisi loosungeid – «Taaveti poeg» oli messia tiitel (Mk 10:47j). Jeesus annab loa, õigemini käsu, ja alles siis talutatakse kerjus tema ette. Auväärne tolliülem Sakkeus pidi poisikese kombel ronima mooruspuu otsa, et Jeesust näha (Lk 19:4).

Jüngridki pelgasid Jeesust. Kui ta nõudis neilt aru, millest nad tee peal olid rääkinud, kartsid nad ega julgenud üles tunnistada, et olid omavahel jaganud ministriportfelle (Mk 9:33j). Kuigi nad panid imeks, et Jeesus kõneles Samaaria naisega, ei julgenud nad midagi küsida (Jh 4:27), isegi seda mitte, kes talle vahepeal võiks olla süüa toonud (Jh 4:33).

Hirm Jeesuse ees täitis ka ta vastaseid. Otsus, et Jeesus tuleb hukata, langetatakse üsna varsti pärast ta avaliku tegevuse algust (Mk 3:6; Jh 5:18; 7:1; 11:37 jm). Galilealastest kaitsemeeskond oli siiski piisavalt tõhus, nii et Jeesust vahistama saadetud templipolitseinikud läksid mitu korda tühjade kätega tagasi (Jh 7:30; 8:20; 10:39). Et Suurkohus ei tahtnud riskida rahvarahutustega, tingis vajaduse leida äraandja, et Jeesus kinni võtta ilma suurema kärata (Mk 14:1j; Lk 22:2). Sellegipärast oli väeüksus, kes tuli Ketsemani aeda, aukartustäratavalt suur (Mk 14:43; Jh 18:3).

Sellele taustale peame panema tekstilõigu Mk 10:32, kus öeldakse: «Aga nad olid minemas teel üles Jeruusalemma ja Jeesus käis nende ees, ja nad olid ehmunud, aga kaasaminejad kartsid.» Jeesus oli oma lähikondlastele juba kaks korda seletanud, et ta läheb Jeruusalemma paasapühadeks, kuigi teab, et see lõpeb tema füüsilise hävitamisega (Mk 8:31 ja Mk 9:31).

Ent jüngrid ei suuda uskuda, et Jeesus läheb Jeruusalemma väikese ja praktiliselt relvastamata salgaga – neil oli kokku vaid kaks mõõka (Lk 22:38)! Teudasel oli nelisada geriljat (Ap 5:36), Jeesuse väeüksusse oleks aga pikemata astunud viis tuhat meest, tõstes ta kas või vägisi kuningaks (Jh 6:15).

Kuid minna palja käsi roomlaste vastu? Peetrus kui jüngrite kümnik katsub Issandat nelja silma all hoiatada, aga Jeesus vastab väga järsult: «Kao mu silma alt, saatan!» (Mt 16:22j).

Jeesus on otsustanud minna surema (vt mõneti mõistatuslikku lauset Lk 9:51: «Aga see sündis, kui Jeesuse ülesvõtmispäevad olid täis saamas, et ta suunas oma palge otse Jeruusalemma poole minema»). Nagu ta ütles: «Sest ei sobi, et prohvet hukataks mujal kui Jeruusalemmas» (Lk 13:33). Jeruusalemm asus kõrge mäe otsas ning Galileast tuli sinna üles minna.

Ta läheb oma jüngrite ees, nagu juht või väepealik alati seda tegi. Ent mitte see, et Jeesus käib nende ees, ei pannud jüngreid ning tema poole hoidvat Galilea palverändurite seltskonda (Mk 11:7jj; Lk 19:37) kohkuma ja kartma, vaid teekond kindlasse surma. Et ta ikkagi läks.

Toomas Paul,
teoloogiadoktor

,teoloogiadoktor

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)