Esileht » Teemad » Teoloogilist »

RASKED KOHAD Piiblis, VI

19.05.2006 | | Rubriik: Teoloogilist

Surmanuhtlusest Piiblis

Rannar Susi on toimetusele saatnud küsimuse: «Piibli üldfilosoofia järgi on Jumal armastus, halastus, ja seda lõputute ülistussõnade saatel. Kuid Vanas Testamendis, mis on mahult kõige suurem Piibli osa, on mitmeid juhtumeid, kus Jumal (seal siis Jehoova) ise mõistab surma ja viib seda ise ka täide. Näiteks leidsin kirjaliku aluse 4Ms 16:31–32 Korahi jõugu karistamine, maa neelas Korahi ja ta kaaskonna, süü oli vastuhakk Jehoova tahtele. Joosua 7:25 Aakani, Sarahi poja, pere hävitamine, kividega surnuksloopimine ja põletamine, süü oli sõjasaagi ebaseaduslik omastamine. Ei leidnud kirjalikku alust preester Aaroni poegade surmamisele, süü oli preestri ametivolituste ületamine pühadusele lähenemisel.
3Ms 24:17 ütleb lühidalt ja lihtsalt: «Ja kui keegi lööb maha mõne inimese, siis karistatagu teda surmaga.» 5Ms 21:21 käseb sõnakuulmatu poja kividega surnuks visata.

Mul on küsimus: kas mõni Piibli osa on tähtsam kui teine Piibli osa? Kas Vana Testament on oma tähenduse ja jõu kaotanud? Kuidas suhtuda sellesse vastuolusse Piiblis? Mitte ainult üks kümnest käsust: sa ei tohi tappa, millega õigustavad ennast surmanuhtluse vastased, vaid Piiblis on veel palju muudki, mis käsitleb surmanuhtlust ja surma mõistmist. Kui lugeda Vana Testamendi sõdu, siis tundub Piibel lausa õudne raamat. Tapmist esineb seal palju.»

Nii see on, adapteerimata Vana Testament – erinevalt lastele koostatud piiblilugudest – on väga verine raamat. Sõdu ja tapatalguid, tervete linnade ja rahvaste hävitamist kirjeldatakse endastmõistetava ja kiiduväärsena. Seda ei ole võimalik salata.

Erinevus Jeesusega on nii suur, et 2. sajandi algul väitis Markion: Vana Testamendi õiglane jumal ei saa olla Jeesuse Kristuse isa, vaid kuri demiurg. Markion jättis pühakirja kaanonisse vaid tsenseeritud Luuka evangeeliumi ja kümme Pauluse kirja, kõrvaldades sealt kõik muu kui kurja jumaluse oma.

Kuid kirik ei leppinud sellise puhastustööga. Vana Testamendi Jumal mahutab endas nii hea kui ka kurja, nagu me neid inimese seisukohalt lahutaksime. Jumal ei ole loodud inimese näo järele ega inimese pärast. Jumalat kogetakse just tema vägevuse kaudu. «Kas linnas puhutakse sarve, ilma et rahvas ehmuks? Kui linnas juhtub õnnetus, mida Jehoova ei ole saatnud?» (Am 3:6).

Inimene on ussikene, vagel, kelle astub puruks Jumala jalg (Hi 25:6), rohuõiekene, mis sama kiiresti närtsib, kui ta tärganud (Hi 14:1j; Ps 90:5j; Js 28:1). Savist tehtud, põrm (Hi 10:9; 33:6), ei mitte parem kui elajad, saanud Jumalalt oma «vaimu», mille aga Jumal võib tagasi võtta igal viivul. Täiesti olenev Jumalast.

Meie oleme harjunud sellega, et Jumal peab olema hea Isa ja kui ta seda ei ole, siis jätame ennem Jumala, kui kahtleme enda arvamistes. Ent Jehoova ilmutab ennast Siinail, nii et rahvas väriseb ehmatusest ja hirmust selle koleda ja õudse Jumala ees, kellega kaasas on suits, tuli, välk, kõu ja ööpimedad rasked pilved (2Ms 19:12jj; 20:18; 5Ms 4:11j; 5:22 jm; vrd Hb 12:18jj).

Ja kui keegi läheneb, siis ta visatagu kividega surnuks, olgu inimene või loom! Jehoova suurus ei ilmne ainult selles mõistetamatus korras, mille ta on seadnud loodusesse, vaid katastroofides, kõrbeüksilduses, tulikuumas tuules, maavärisemises, pimeduses, äkilistes vihmavalingutes, katkus, pidalitõves, hulludes ja kõigis koledais ja hirmsais taudides ja jubedais sündmusis, mille kirjeldustest koosnebki Vana Testament.

Need ei ole mingid kõrvalised seigad, mida võiks jätta tähele panemata, vaid just põhjapanevad. Iisraeli lapsed sünnivad rahvana Egiptusest pääsemisel, selleks aga lööb Jehoova paasaööl maha kõik egiptlaste esmasündinud, nii inimesed kui ka loomad (2Ms 12:12,29j).

Kuna Jehoova on Iisraeli Jumal, siis talitab ta Iisraeli vaenlastega, nagu neid ei oleks, hävitab neid väävli ja tule ja rahega ja laseb nad maha tappa. Selles avaldub Jumala armastus oma rahva vastu.

Ei ole siis imestada, et nõnda toimivad ka jumalamehed. Mooses maksab rahvale kuldvasika tegemise eest kätte: «Ja ta ütles neile: «Kes on Jehoova oma, minu juurde!» Ja kogunesid ta juurde kõik Leevi pojad. Ja ta ütles neile: «Nii ütleb Jehoova, Iisraeli Jumal: pange igaüks mõõk oma vööle! Käige edasi ja tagasi leeri väravast väravani ja lööge maha igaüks, olgu see ka oma vend, sõber või sugulane!» Ja Leevi pojad tegid, nagu Mooses käskis, ja sel päeval langes rahva seast ligi kolm tuhat meest» (2Ms 32:26–28).

Eriti halastamatu ollakse Kaananimaa vallutamisel: Jeeriko linn hävitatakse täielikult (Jos 6:21), Ai linnas tapetakse viimseni kõik mehed ja naised, kakskümmend tuhat hinge (Jos 8:25jj) jne. Aga see jätkub: Eelija tapab oma käega 450 Baali prohvetit, laseb tule tulla taevast ja põletada kuninga saadikud (2Kn 10:12). Elisa kutsub karud ja need kisuvad lõhki 42 pilkajat poissi (2Kn 2:24).

Meil tuleb meeles pidada, et dekaloogi käsk «Sina ei tohi tappa!» käis omavahelise arveteklaarimise kohta ning korrektsem oleks seda tõlkida «Sina ei tohi mõrvata!» Käsusõna verbi ei kasutata tapmise kohta sõjas või kohtuotsuse täideviimisel.

Sõjad ja surmanuhtlus jäid endastmõistetavaks ka Uues Testamendis. Petlemma laste tapmine toimub üksnes selleks, «et läheks täide, mida on räägitud prohveti kaudu» (Mt 2:17j; Jr 31:15). Matteuse jutustuses lõpevad Jeesuse tähendamissõnad süüdlaste armutu hukkamisega (Mt 13:30, 41j,50; 18:9; 21:41; 22:13; 25:46; Mt 24:51 eriti julmalt: «raiub pooleks»).

Tunnistan, et ka mind häirib, kuidas  Luukas võib rahumeeli, tundub, et koguni rahulolevalt teatada, kuidas Heroodes «kuulas vangivalvurid üle ja käskis nad viia hukkamisele» (Ap 12:19) – ainult selleks, et Peetrus võiks imeliselt pääseda. Kas teda siis muul kombel ja vähem efektselt ei saanuks päästa?

Aga ilmselt seda küsimustki ei tõusnud tollel ajal. Rm 13 sedastab ilmaliku võimu ülesandena: «ta ei kanna mõõka asjata, ta on ju Jumala teener, (Jumala) vihas kättemaksja (kr theu diakonos estin, ekdikos eis orgen)» (Rm 13:4). Muuseas – praegune Piibel on vihas välja «parandanud» > «kättemaksja nuhtluseks»!

Kahtlemata on mõni Piibli osa tähtsam kui teine. Kui Vana Testamendist piisanuks, ei oleks pidanud Jeesus tulema maailma. Vana Testament on oma tähenduse ja jõu viimase sõnana kaotanud. Kuid Piiblit peame võtma tervikuna, ja sel korral on tal oluline osa.

Kristlane ei kartnud hukkamist (Mt 10:28). Mis puutub moodsa maailma eitavasse suhtumisse surmanuhtlusesse, siis ei kasva see kuigivõrd välja Piiblist, vaid teatavatest filosoofilistest kaalutlustest: kui inimesel ei ole enam surematut hinge, siis peab ta seda enam klammerduma ainsa külge, mis tal on – oma üürikese maise elu külge. Tema jaoks on lõpuks ka vanadusesurm surmanuhtlus.

Toomas Paul

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)