Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Rasked kohad Piiblis ja meis endis

23.03.2007 | | Rubriik: Jutlus

Tänu meie auväärse hingekarjase ja viljaka sulemehe Toomas Pauli vastutulekule võis mitmes Eesti Kiriku numbris lugeda rubriiki, millel oli pilkupüüdev pealkiri «Rasked kohad Piiblis». Eks see näita, et pühakirjas leidub terve rida salme, peatükke või lausa raamatuid, mis panevad meid nõutult kukalt kratsima. Mitmele «raskele kohale» saab õppinud teoloog kindlasti ammendava vastuse anda, ent paraku leidub ka selliseid kirjakohti, mille suhtes jääbki viimne selgus tulemata. Üks vastuolulisi küsimusi tekitav episood Piiblis on mu meelest ka tänase jutluse kirjakoht.

Jh 11:47–53

Tänu meie auväärse hingekarjase ja viljaka sulemehe Toomas Pauli vastutulekule võis mitmes Eesti Kiriku numbris lugeda rubriiki, millel oli pilkupüüdev pealkiri «Rasked kohad Piiblis». Eks see näita, et pühakirjas leidub terve rida salme, peatükke või lausa raamatuid, mis panevad meid nõutult kukalt kratsima. Mitmele «raskele kohale» saab õppinud teoloog kindlasti ammendava vastuse anda, ent paraku leidub ka selliseid kirjakohti, mille suhtes jääbki viimne selgus tulemata. Üks vastuolulisi küsimusi tekitav episood Piiblis on mu meelest ka tänase jutluse kirjakoht.

Milles siis seisneb selle «raskus»? Loeme, kuidas ülempreestrite ja variseride koosolek võttis nõuks Jeesus esimesel võimalusel vahistada ning hukata. Mille alusel nad niisuguse otsuse tegid? Võime öelda: Jeesuse populaarsuse, tema edukuse põhjal. Vahetult enne süneedriumi nõupidamist leiame Johannese evangeeliumist Laatsaruse surnuist ülesäratamise loo. Kuuldus ennekuulmatust imeteost levis suust suhu ning «nüüd hakkasid Jeesusesse uskuma paljud juudid, kes olid tulnud Maarja juurde ja näinud, mida Ta oli teinud» (11:45). Mõned läksid ja teatasid juhtunust variseridele. Nad võisid minna oma religioossete juhtide juurde ristija-johannesliku küsimusega: kas äkki tema ongi See, kes pidi tulema? Süneedrium annab sellele eitava vastuse – ja selles vastuses leidubki tänase kirjakoha keerulisus.

Kui Piibli lugejate esimene reaktsioon süneedriumi otsuse suhtes on põlastav, siis saab seda vaevata mõista. Tõepoolest, kas keegi, kes annab inimesele tagasi elu, peaks ise väärima surma?! See, et Jeesuse heateod tasutakse talle tagasi kurjaga, tekitab paljudes peaaegu iseenesliku protesti niisuguse karjuva ülekohtu vastu. Surm, mille üle Jumala Poeg äsja võidutses, hakkab Teda ennast jälitama ja saabki Ta kätte Kolgata mäel. Kas aga pole selline asjade käik õigluse põhimõtete vastane või lausa mõttetu?

Jah, võiksimegi jääda variseride ja ülempreestrite seltskonna ebaõiglust pahaselt põrnitsema, kui evangeeliumi autor ise ei oleks lisanud sellele ühe kummalise kommentaari. Nimelt: süneedrium eesotsas Kaivasega otsustab prohvetlikult, st Jumalale meelepäraselt. Kõlab kummaliselt, aga just ülempreester Kaivas sõnastas mõtte, mida tuleb pidada kristliku kiriku üheks põhiliseks usutunnistuseks: «Teile on tulusam, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.» Evangeeliumi autor nõustub sealsamas selle ülimalt tähendusrikka lausega, milles võetakse kokku kogu Jeesuse olemasolu eesmärk inimeste maailmas: anda end ohvriks meie kõikide eest. Loobuda oma elust, et meie võiksime elada.

Näeme, kuidas Jumal otse uskumatul viisil tegutseb erinevate inimeste ja jõudude kaudu. Isegi need, kes astuvad suurima põlguse ja uskmatusega Jeesuse, taevase Isa läkitatu vastu, leiavad end viimaks suure jumaliku plaani osalistena. Ometi aga oleks väär väita, nagu muutuksid headus ja kurjus, usk ja uskmatus, valgus ja pimedus Jumala plaanis mingisuguseks ühtlaseks «massiks». Jeesus, pidades silmas enda äraandjat Juudast, ütles: «Jah, Inimese Poeg läheb küll minema, otsekui Temast on kirjutatud, aga häda tollele inimesele, kes Inimese Poja ära annab. Tollele inimesele oleks parem, kui ta poleks üldse sündinud» (Mk14:21). Need on väga rängad sõnad. Kuigi Jeesuse vastased osalevad ka oma kurjusega inimkonna lunastustöös, ei vabasta see neid vastutusest tehtud tegude pärast.

Peame tõdema, et siin avaldub meile paradoks, mille lahendamiseni on raske või lausa võimatu küündida. Juuda kuju, mis seoses Suure nädalaga taas teravamalt kristlaskonna vaatevälja ilmub, jääb viimselt ikka saladuseks. Ega Uus Testamentki püüa seda saladust lahendada. Nõustutakse vaid, et Juuda teguviis oli väär. Samuti nagu süneedriumi otsus Jeesuse suhtes, kes mööda maad käies tervendas haigeid, otsis üles mahajäetud, kinkis aheldatutele vabaduse ning tõi surnu hauast välja. Kuigi ülempreestri suu kõneles prohvetlikult, olid tema südamesilmad pimedad. Tema ja ta lähikondlased ei mõistnud, et nad lähevad vastu Jumala Pojale, kes kannab maailma patud. Nad muretsesid enam väljakujunenud ja kivinenud vormide pärast, mida nimetati paatoslikult «rahvaks» ja «pühapaigaks». Oldi ärevuses Rooma okupatsioonivõimu arvamuse pärast ja kardeti «juutide kuningat» samavõrra nagu kord Heroodeski, kes otsis Jeesust Petlemmast, et teda tappa (Mt 2:16).

Head sõbrad! Paastu- ja kannatusajast Suure nädala poole vaadates näeme seal paljut, mis vähemalt esmapilgul on arusaamatu, raske ja saladuslik. Mõistetamatut ei kohta me mitte ainult Jeesuse, vaid ka teiste kannatusaja tegelaskujude ümber. Viimases avaldub ehk midagi, mida saame nimetada inimese salapäraks kõige avaramas tähenduses. Me ei tea alati, miks parimast sõbrast sai reetur. Me ei tea, miks meie siiraimad lubadused osutusid tühisteks. Me ei tea, miks sügavalt kogetud ustavuse asemele astus korraga argus; tarkuse ja taipamise asemele rumalus ja väiklus. Tõesti, meie ise oleme mõnikord sama «rasked» nagu pühakiri – või raskemadki veel.

Me ei tea alati sedagi, miks Jumal meid armastab niisugustena, nagu oleme. Ometi ei pea me tarduma sellesse teadmatusse. Meid kutsutakse uskuva südamega edasi – Kristuse poole. Me tohime tulla Tema saladusliku ristisurma ja ülestõusmise juurde ning tunda seal elu ja armastuse väge. Me tohime isegi kurjuse taga näha Jumala juhtivat kätt. Tohime uskuda, et Jeesus Kristus, Üks, on surnud, et teised võiksid elada. Meiegi nende seas. Aamen.

Image
Marek Roots, Häädemeeste koguduse õpetaja

(teenib praegu Toronto Peetri koguduses)

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)