Esileht » Teemad » Teoloogilist »

RASKED KOHAD PIIBLIS

03.08.2007 | | Rubriik: Teoloogilist

Kirik ja kogudus

Mis on kogudus? Kas tõesti Maavalla Koda on ka koguduste hulka kuuluv? Mis on kirik? Kas sünagoog on kirik?

Vastus on lihtne ja selge: miks mitte, kui nad ise seda soovivad, kes neid keelata saab. Anton Szandor LaVey, nn Must Paavst, lõi 1966. aastal isegi üleilmse Saatana Kiriku (Church of Satan), mille peakorter asub New Yorgis.1 Filoloogiliselt on kõik korrektne, sest Piibelgi räägib «saatana kogudusest» (Ilm 2:9 «kes ütlevad end olevat juudid, kuid ole seda, vaid on saatana sünagoog»).

Kreeka sõna ekklēsia, millega kristlaskond hakkas ennast tähistama, kasutati üldkeeles rahvakogu, kogunemise kohta (Ap 19:32–40), olgu pealegi tegemist paganatega. Ap 19:39 ütleb Efesose linnakirjutaja hulganisti turule jooksnud ärevale rahvahulgale: «arutatagu seda korralisel rahvakoosolekul (kr ekklēsia)».

Nii on see ka muudes keeltes. Midagi ei ole parata – kristlased ei saa üldnimetusi «kogudus» ja «kirik» pidada oma patenteeritud kaubamärkideks, nagu see sünnib telemaailmas, kus kangelasi kaitseb autoriõiguse seadus.

«Registreeritud kaubamärgid on näiteks «Mõmmi aabits», «Laulukarussell», «Pehmed ja karvased» ning «Lasteekraan»,» loetleb rahvusringhäälingu õigusosakonna juht Karin Victoria Kuuskemaa saateid, millele ETV on patendi võtnud. Hiljuti lisandusid sellesse nimekirja ka «Hunt Kriimsilm» ning «Tipp ja Täpp». See tähendab, et ERR loata ei saa toota kreisiraadiolikke klippe «Tipp ja Täpp viinaravil».2

Kui pärast taasiseseisvumist tekkisid Eestis uuesti nelipühilaste kogudused, tahtsid nad endale nime «Eesti Kristlik Kirik». Teistele tundus nimekombinatsioon liiga pretensioonikas, sest vaikimisi tähendanuks see, et muud kirikud ei olegi «kristlikud», vähemalt ei ole seda piisavalt.

Sest iga konfessioon peab ennast tõeliseks Kristuse kirikuks. Muidu ei oleks ju mõtet ega õigustust just oma denominatsiooni kuulumisel. Ka luterlus, vähemalt klassikaline luterlus, on alati olnud seda meelt, et ta on õige katoolne kirik, kus kuulutatakse puhast evangeeliumi ja jagatakse õigesti sakramente. Erinevused hoiakutes on vaid selles, kas tunnistatakse võimalikuks, et lisaks meie omadele mahub nähtamatusse kirikusse (ecclesia invisibile) ka veel teisi.

Aastal 2000 ilmus Vatikani deklaratsioon Dominus Iesus. Praeguse paavsti Benedictus XVI, toona kardinal Joseph Ratzingeri juhitud ametkond teatas selles dokumendis, et «kiriklikud ühendused, mis ei ole säilitanud kehtivat piiskopiametit ja armulauamüsteeriumi tõelist ja täielikku olemust, ei ole kirikud selle sõna õiges tähenduses“ (p 17)3. Tõsi, järgnevalt mööndakse, et nende kiriklike ühenduste liikmed on ristimise kaudu siiski teatavas, kuigi ebatäielikus osaduses Kirikuga. Värskes Vatikani dokumendis «Vastuseid mõnedele küsimustele seoses Kiriku õpetuse teatud aspektidega» korratakse sama.4

Katoliku kirik on kogu aja kinnitanud, et nemad on Kirik, mis on rajatud Kaljule (Mt 16:18), teised on skismaatikud ja hereetikud.5 Ilmekalt avaldub see prantsuse keeles, kus église (kirik – kristlaste kogu ja kogunemise paik) väikese algustähega on reserveeritud katoliku kiriku hoonetele – protestantide pühakodade kohta öeldakse temple –, ning suure algustähega katoliku ja õigeusu kirikule (Église catholique, Église orthodoxe grecque).6

Olin EELK esindaja teoloogide töörühmas, kes paarkümmend aastat tagasi koostas teksti, mis 1992. aastal sai tuntuks kui Porvoo ühisavaldus. Luterlased olid valmis anglikaanidele vastu tulema ning möönma piiskopiameti apostelliku suktsessiooni vajalikkust. Siiski võeti Skandinaavia luterlaste soovil teksti klausel: «Ajaloolise episkopaalse suktsessiooni märgi kasutamine ei taga veel iseenesest kiriku ustavust apostliku usu, elu ja missiooni iga aspekti suhtes» (p 51)7.

Luterlastel on ju kurb kogemus algusaegadest – kui XVI sajandil keeldus Rooma kuuria kirikureformidega kaasa tulemast, leidsid Saksamaa reformaatorid, et piiskoppide tõrksus ei tohi saada takistuseks evangeeliumi kuulutamisele.

Veiko Vihuri juhib tähelepanu irooniale, et need Porvoo teksti võetud sõnad tabavad bumerangina paljusid luterlikke kirikujuhte endid, kes võivad välja näha nagu piiskopid ja isegi seista apostellikus järjepidevuses – sõltumata sellest, kas Rooma seda tunnustab või mitte –, kuid kes ei kehasta enam kiriku õpetuslikku ühtsust ega ustavust apostlikule usule ja elule.

Kui mõnda aega võis tõesti roomakatoliku kirikule ette heita, et see on lisaks eklesioloogilisele jäikusele veeretanud uute marioloogiliste ja paavsti eksimatust puudutavate dogmade kehtestamisega kunagise kirikulõhe ületamise teele täiendavaid takistusi, siis viimaste aastakümnete tempokad arengud peavoolu protestantismis on vaid lisanud oikumeeniasse arktilist hingust.

Näiteks on naiste ordineerimine preestri- ja piiskopiametisse piir, mis jääb ortodoksi ja roomakatoliku kirikut protestantidest igavesti lahutama. Uus trend on samasooliste kooselu õnnistamine resp. laulatamine. Nende küsimuste puhul on ette teada, et need osutuvad tõsiseks takistuseks oikumeeniale. Sellest hoolimata on protestantlikud kirikujuhid ja otsustuskogud sellise tee valinud.8

Martin Luther soovinuks vältida usutunnistuses sõna «kirik» kasutamist: «Kui seda aga täpsemalt seletada, tuleks seda hoopis teisiti väljendada. Algkeelne sõna «ekklesia» tähendab õieti kokkutulemist või koosolekut. Meie aga oleme harjunud sõnaga «kirik», mida lihtrahvas mõistab mitte rahvakoguna, vaid pühitsetud maja või hoonena, kuigi hoone ise ei peaks kandma kiriku nime ilma selleta, et siia kogudus kokku tuleb.

Eks ju meie, kes me kokku tuleme, ehitame või võtame endile selleks erilise ruumi ja anname siis hoonele kokkutuleku järgi nime. Nõnda tähendab sõna «kirik» tegelikult mitte midagi muud kui «üldist kokkutulekut» ning on sellisena pärit kreeka keelest (kyria, lad. curia).9 Seepärast peaks seda sõna sisuliselt õigesti mõistetuna tõlgitama ka «kristlik kogudus» või veelgi paremini ja selgemini «püha kristlaskond».»10

Niisiis, teiselt poolt vaadates on kiriku ja koguduse defineerimise ja piiritlemisega lood lootusetult keerulised. Ega muidu poleks teoloogias omaette distsipliini nimega «eklesioloogia».

Sõnade ja nimetuste tähendused ja piirid on suuresti kokkuleppelised. Võime vaid kujutleda, mida pidid tundma etnilised juudid, kui Paulus kuulutas, et «tõeline Iisrael» ei ole Aabrahami järglased liha poolest, vaid hoopis Kristuse järelkäijad (Rm 9:6jj).

Toomas Paul

1 Eestis ei ole nad (veel) selle nime all registreeritud, vt Mihkel Kärmas, Musta Missa kiriku koidik. – Eesti Ekspress, 22. juuli 1999.

2 Maili Kangur, ERR asus oma kangelasi kaitsma. – Postimees, 23. juuli 2007. Vt ka Kerttu Pass, Repliik: Tehke Kersnast kah kaubamärk. – Delfi, 24. juuli

3 Viide

4 Viide

5 Fanny de Sivers, Kristliku kultuuri sõnu prantsuse keeles. Tartu: Ilmamaa, 1997, lk 44 hérésie puhul: «katoliku arusaama järgi on peamised eksiõpetused: adamism, arianism, kalvinism, jansenism, luterlus, maniheism, montanism, protestantism, kvietism ja sotsianism».

6 Vt de Sivers, lk 37.

7 Porvoo Ühisavaldus. Tallinn: EELK Konsistooriumi kirjastusosakond, 1996, lk 33.

8 Vt Veiko Vihuri, Juhtkiri: Juulikuus lumi on maas?. – Meie Kirik, 19. juuli 2007

9 Praegu peetakse curia tuletatuks sõnast Quiris (kviriit, Rooma riigi täisõiguslik kodanik). Saksa sõnal Kirche (< gooti kyriakô) on aga hoopis seos kreeka rahvakeelse κυριακόν’iga, millele anti naissoo vorm, vt Albrecht Peters, Kommentar zu Luthers Katechismen. Band 2: Der Glaube – Das Apostolikum. Hrsg. Gottfried Seebaß. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht, 1991, lk 214.

10 Dr. Martin Luther, Suur Katekismus. Tõlkinud Elmar Salumaa. Tallinn: EELK Konsistooriumi kirjastusosakond, 1996, lk 109.

2 Kommentaari artiklile “RASKED KOHAD PIIBLIS”

  1. Preester Amalie ütleb:

    Demokraatiale on loomulik, et ka naised on võrdselt meestega preestrid ja piiskopid. Tore oleks, kui katoliku kiriku peaks valitaks 23.sajandil naine!!!

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)