Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Rännakule koos Lauri Sommeriga

/ Autor: / Rubriik: Uudis / Märksõnad:  / Number:  /

Minu esmakohtumine kirjaniku ja muusiku Lauri Sommeriga jääb 12 aasta taha, kui kuulasin Raplas tema ettekannet Uku hilisluule elutundest. (Leitav ka järjejutuna 2009. aasta Eesti Kirikust.) Oli Uku Masingu 100. sünniaastapäeva tähistamine.

Lugedes nüüd Lauri Sommeri viimast raamatut, Tartule ja tartlastele pühendatud „Toome tuled“ (2022), astub Uku Masing taas meie ette läbi erinevate elusündmuste ja tema loomingu tagamaade. 

Et aga kirjutatut mõista, tuleb omada eelteadmisi. Lauri Sommeril on oskus luua seoseid ja püüda palju ära öelda väheste sõnadega. „Kysimus pole kunagi selles, mis aeg parajasti on või milline meem kõige rohkem klikke sai. Teise Maailma viivad uksed on igal korral uues kohas, aga Masing on olnud julgustus. Et me ei jätaks…“ (Lk 101)

Enne kui Tartule ja tartlastele pühendatud „Toome tuled“ ilmus (raamat valmis aastail 2015–2021), on Lauri Sommer kirjutanud oma suguvõsast, võrumaalastest („Räestu raamat“, 2012) ja viljandlastest („Sealpool sood“, 2014), aga mitte ainult. „Räestu raamatus“ on kohal ka suured Võrumaa kirjamehed Juhan Jaik ja Artur Adson. Nagu „Toome tuledes“ Artur Alliksaar, kelle lühikeseks jäänud eluperioodist Tartus on Lauri Sommer mälestusi kogunud-kirjutanud.

„Tema valu ja vaesust mahendas loomisekstaas ja noorte loojate toetav seltskond, kellega ta sõjarusudest uusi tänavaid yles ehitavas Tartus oma lyhikese, aga lõõmava renessansi teostas“ (lk 155).

Lauri Sommeri sõnavara on rikas. Tal on nii mõndagi öelda lugejaile, aga hoopis teises võtmes, kui seda tavaliselt tehakse. Lugemine eeldab teadmisi ja oskust igast sõnast lauses tähendus leida. Kirjaniku keelekasutus haarab kaasa ja laseb lugejal sisse elada mistahes olukorda. 

2017. a ilmunud jutt „Puuraiduri märkmed“ on lihtsa töö ja tegevuse õilsaks kirjutamine. Lihtsates asjades ülevuse märkamine, asjade ja tööde mäletamine, kuidas kunagi on olnud. Eks see ole omamoodi ajastu kroonika.

„Puudega kyttes on ruumis alati muhedam, niiskem õhk kui keskkyttega. Soemyyri, pliidiraua ja leili soojused. Paned viirukitera pliidile, saab Sul köök nagu kiriku eeskoda. Talveöödel, kui metsas tyvede paukumist kostab, kytad kuue-seitsmetunniste vahedega mitu väiksemat ahjutäit päevas, vana roobiga halge sättides ja segades. Pärast vaatad ahjus miilavaid sysi.“ (Vikerkaar, 2017)

Kirjaniku maailm virvendab tuhandes pildis. Kõik tema teostes on täpsuseni läbi mõeldud – tahaks öelda, et komponeeritud –, omanäoline keelekasutus, kaanekujundus, pildid ja illustratsioonid. 

Iga kirjanik on tervik ja kirjutab justkui sama lugu läbi kõigi oma teoste. Sestap julgen autori loomingut teades tema uut raamatut soovitada. „Toome tulede“ 315 lehekülge on mul süvenemisega läbi lugemata, aga juba raamatut käes hoides ja autori keelekasutust, kirjutamisstiili ning laiaulatuslikke kirjanduslikke teadmisi teades on see kui kvaliteedimärk, mida julgelt võib soovitada.

„Kes siit ka läheks või tuleks, seal linnas on alati koos vaimu nõudmine ja armastuse otsing,“ kirjutab autor oma Tartu-raamatut sisse juhatades, soovides: „Et Sul, kes Sa seda lehekylge keerad, oleks Tartuga õnne…“

Sirje Semm