Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Rännak koos Kõrbetunnistajaga

09.12.2020 | | Rubriik: Jutlus

Jh 1:19–29

Seisame jõulude künnisel. See on kõigiti tegus ja ärev aeg praegu. Kuid olgem tänulikud, et sellel viimasel pühade-eelsel nädalal aitab meil õiget suunda hoida lihaks saanud Jumala Poja otsene teevalmistaja Ristija Johannes. Oma kõrbejutlusega ja ristimisega annab ta tunnistust tõest. Teda kuulama jäädes selgub meile tõelisus nii Jumala kui meie endi kohta. Seda silmas pidades tasuks teda kuulama jääda õieti kõigil, kes tänapäeval on kahtluse alla seadnud piibelliku jõululoo tõsiseltvõetavuse.

Väärib tähelepanu, et Johannese põhjustatud rahvaliikumine tegi ärevaks ka Jeruusalemma usujuhid. – Kes sa oled, kõrbeüksiklane? Kas sa oled Messia eel oodatav Eelias või Moosese sarnane prohvet – või koguni Messias ise? Mis on su tegevuse eesmärk? Kas ei külva sa eksiõpetust, mis pakub Jumalaga lepitust väljaspool kehtivat käsuvagadust? Pealegi – kas ei peitu sinu tegevuses oht kogu rahvale, kui see Rooma võimudele ei meeldi? Üldistavalt võiks isegi väita, et nad lootsid oma saadikute kaudu jälile jõuda, mis on üldse tõde.

Aga vastus nende küsimustele polnud see, mida nad lootsid. Johannese vastuses ei leidnud nad põhjust tema tegevuse keelustamiseks – kuid mitte ka tema tunnustamiseks.

Ilmnes, et Johannes ristis üksnes selle märgiks, et oma patte tunnistades tuntakse vajadust elu muutva valguse vastuvõtmiseks – aga ka märgiks, et ollakse valmis tunnistama selle valguse reaalset kohalejõudmist ja kohest järgimist. See tundus küsijatele üpris ülearusena.

Nõnda kohtusid seal Jordani taga kõrbes kaks tõde. Esimene Jumalalt pärinev, üks ja tõeline. Seda tunnistas preester Sakariase poeg Johannes. Sellele vastandus maailmast pärinev mõtteviis, mis on valmis toetuma üksnes omaenda mudeli järgi kujundatud „tõele“. 

Igatahes – ei austatud teoloogid ega vagad preestrid polnud kaaslased nendele hulkadele, kes olid valmis oma patte Jordani voogudesse uputama. Johannese ristimise ja sellega kaasneva meeleparandusega polnud neil asja. Ja kuna Jumal nende jaoks oli anonüümne suurus, siis seda mõistes tundis Johanneski vajalikuna end neile tutvustada üksnes anonüümselt prohvet Jesajalt laenatud tsitaadi abil kui hääl, mis tühjas kõrbes küll kostab, kuid mingit vastukaja ei leia.

Just see tõsiasi asetab meid saabuvas jõuluvalguses küsimuse ette: aga kes oleme meie selle hääle kuuldeulatuses? Kas usaldame suure kõrbeprohveti tunnistust? Kas usaldame tema sõrme, mis osutab meie patusele, jumalakaugele elule?

Ja tema, kes on taevast tulemas, kelle kingapaelagi lahti päästma meist keegi pole vääriline, kellega kaasneb Püha Vaimuga ristimine ja kes ise on Jumala ohvritall, ära kandmas maailma pattu – kas ta leiab tulles tee ettevalmistatuna meie elukõrbesse? Ja missugusena ta seda teed näha soovib? Küllap ta ootab sellelt teelt midagi rohkemat kui meie vastuolulisi otsinguid ja ekslemisi, mis meie usuteed takerdavad. Kuid peaasi, et sellel ei puuduks meie siiras patukahetsus koos valmidusega meeleparanduseks.

See kõik eeldab meilt aga sama võltsimatut alandust, mille on Johannes ette näidanud. Kas tuleb see meil välja? Kas söandame ka keset pealetikkuvaid ja otse hingematvalt kauneid jõulu­traditsioone saabuvale Päästjale ütelda Johannese kombel: „Sina pead kasvama, aga mina pean kahanema!“?

Sageli muretseme õigustatult, kuidas säilitada tänapäeva kommertslikult mõtlevale inimkonnale jõulumüsteeriumi reaalset evangeelset sisu, nõnda et kannatav inimene võiks temas leida tervenemist, tröösti ja hingerahu. Aga see muretsemine ei vii meid kuskile, kui me ise õigel ajal ja õiges kohas maha ei hüppa sellelt inimkonna enda poolt käivitatud pühadekarussellilt, kus meie Lunastajale juba ammu pole kohta jäetud, sest meie ise oleme tema ära varjanud. Oleme ise tahtnud olla need suured, targad, head ja ilusad, kellest sõltub hukule määratud maailma viimane saatus.

Aga ilma Jumalata jääb kõik endiseks.

Veel kord: õppigem kuulekust ja alandust, järgigem kõiges Suure Kõrbeüksiklase eeskuju, et lõpuks mõistaksime, kuidas Jumal saab suureks ja siinolevaks üksnes siis, kui märkame aegsasti tema kui tulija eest kõrvale astuda ja temale kuuletuda. Aamen.

 

 

 

 

Kalle Mesila,

emeriitõpetaja

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)