Esileht » Arvamused » Kolumn »

Ränderaamistik: poolt, vastu või dialoog?

21.12.2018 | | Rubriik: Kolumn

Merille Hommik

Valimiskampaania kesksed teemad mitte ainult et vahetuvad, vaid nende üle käib ka konkurents. Täiesti vabalt võivad keskseks teemaks olla maksud ja majandusliku heaolu õiglane jaotuvus, väärtuskonservatiivide ja -liberaalide vastasseis või keelelis-etnilised erinevused. Hetkel aga on keskseks teemaks ÜRO raamistik ja migratsioon.
Miks? Ränderaamistikuga seonduvat on käsitletud meedias juba mitu nädalat järjest. Erakondade reitingute viimaseid muutusi – Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Reformierakonna toetuse langust ning Isamaa ja EKRE toetuste tõusu – selgitatakse eelkõige rändeleppega seotu tulemina (Vilja Kiisler, „Rändelepe võttis oravatelt esikoha“, Postimees, 12.12.2018).
Ränderaamistikku puudutavas pole lõhe üksnes erakondade vahel, vaid ka erakondade ja nende valijate vahel. Küsitluste järgi pooldavad ränderaamistikku ainuüksnes sotsiaaldemokraadid, teiste riigikogus esindatud erakondade valijad on valdavalt ränderaamistiku vastu (Martin Mölder, „13 nädalat valimisteni – võit, mis näeb välja nagu kaotus“, Postimees, 30.11.2018).
Otseselt ÜRO ränderaamistiku üle tõenäoliselt kuude ja aastate kaupa enam rääkima ja vastanduma ei jääda, ent küsimus ei olegi niivõrd ühes rahvusvahelises kokkuleppes, vaid selles, millise rahvusluse suunas me tahame liikuda.
Ränderaamistiku pooldajate poolelt on justkui enesestmõistetav, et meie endi jaoks on Eesti koht, „kust lähen, kui tahan; kuhu tulen tagasi, kui tahan“. Nii nagu me ise rändame aeg-ajalt Eestist välja, nii on normaalne, et ka Eestisse tuleb õppima, töötama ja elama erinevaid inimesi erinevatest kultuuridest ning seda nii Euroopa Liidust kui väljastpoolt.
Näiteks ka Eesti 200 on tulemas poliitikasse sõnumiga, et „Eestisse on teretulnud kõik, kes tahavad siin tööd teha ja siin makse maksta“. Miks? Sest ilma sisserändajateta kahaneb meie tööealine elanikkond kriitiliselt väikseks. Toimetuleva majandusega (multikultuurne) riik on parem kui pankrotistuv, ent eesti rahvusele, keelele ja kultuurile truuks jääv riik.
Sedalaadi „avatud rahvuslus“ kujutab Eestit mitmekultuurilisena selles mõttes, et Eestis peaks olema kõigil hea ja rahulik elada ning seda sõltumata inimese etnilisest identiteedist, kultuurilisest päritolust või kodukeelest.
„Avatud rahvusluse“ vastaspoolel on „suletud rahvuslus“ või just põhiseadusega kooskõlas olev rahvuslus (kohustab ju põhiseaduse preambul säilitama eesti rahvust, keelt ja kultuuri „läbi aegade“). Isegi, kui „suletud rahvusluse“ liigitus on kohane, pole meil siiani olnud kombeks liigitada „suletud rahvusluse“ esindajateks Vabaerakonda ja Isamaad, kes lisaks EKRE-le samuti olid rändeleppe vastu.
Kõige otsesemalt peetakse „suletuks“ just EKREt ning seda mitte niivõrd maailmavaateliste veendumuste, vaid eneseväljenduse ja käitumisviiside poolest. Detsembri alguses pöördus Ossinovski Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) poole üleskutsega, et EKN võtaks sõna ränderaamistiku teemal, nagu seda tehti aastaid varem põgenike teemal (EKN, 02.10.2015 „Suhtumisest põgenike vastuvõtmisse“) ning annaks oma panuse, et „rahulikul advendiajal võidutseks armastus vihkamise üle“ (Heelia Sillamaa, „Ossinovski palub armastuse võidutsemiseks kirikute abi“, Postimees, 1.12.2018).
Vormiliselt kutsub Ossinovski üles armastuse võidule viha üle, ent kuna mõistuspärased inimesed ei taha/saa olla kurjuse või viha poolel, siis sisuliselt kutsub ta üles vältima demokraatlikku debatti.
Olen ENKi 2015. aasta seisukohta põgenike küsimuses lugenud tähelepanelikult ning pole sealt leidnud üleskutset ühele ossinovskilikult ainuõigele seisukohale. EKN kutsus üles rahumeelsele dialoogile ning väljendas toetust pea igale mõeldavale maailmavaatelisele hoiakule.
EKN väitis, et illegaalset sisserännet tuleks taunida, tegelikke põgenikke tuleks eristada majandusmigrantidest, ligimesearmastus ja üldinimlikud kohustused laienevad ka põgenikele ning et vältida tuleks nii ksenofoobiat ja võõraviha kui ka põgenike vastuvõtmise vastasseisu vihakõneks sildistamist. EKN kutsus üles dialoogile osapoolte vahel.
Samas pole Ossinovski üksi. Ka paavst Franciscus avaldas 15. detsembril oma avalikus pöördumises toetust ÜRO ränderaamistikule ning väitis, et selle dokumendiga viiakse ellu Kristuse tahet ja dokument ise seisab evangeeliumi alusel. Paavst on üleilmne ja üleilmselt kuuluvad inimõigused ja inimväärikus kõigile ühtmoodi. Ent samamoodi olulised on ka kodanike õigused demokraatlikus (rahvus)kogukonnas. Ma usun, et paavst ei vaidleks vastu. Ka EKN võiks olla dialoogi, mitte Ossinovski poolel.
Kilp,Alar2015

 

 

 
 

Alar Kilp,
kolumnist

Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile! (Lk 9:62)