Esileht » Uudis » Esileht »

Rändaja on koju jõudnud

20.04.2005 | | Rubriik: Esileht

16. aprillil lahkus meie hulgast Herbert Kuurme – praost, assessor, dotsent, Õpetaja. Üks viimaseid sellest põlvkonnast, kes asusid kirikutööle veel vabas Eestis.


Keskmise ja noore põlve vaimulikele on Herbert Kuurme olnud tõelise õpetaja võrdkuju.

Tema ordinatsioonivennad olid praostid Martin Terasmaa, Richard Võlli, Erik Hiisjärv, Lembit Tedder, õpingukaaslaste hulgas ka Burchard Lieberg, Evald Saag ja paljud teised. See põlvkond on oma elutöö teinud ja liialdamata võib öelda, et paljuski võlgneb EELK oma püsimajäämise eest tänu just neile.

Herbert Kuurme (Kuurberg) sündis 13. juulil 1911 Raasiku vallas Harjumaal talupere kuuenda lapsena. Nii tema pere, kui ka kogu küla oli jumalakartlik. Meenutustes mainitakse vaid üht talu kogu külast, kus ka pühapäeval tööd tehti, aga kus elu sellest hoolimata edasi ei läinud.

Kujunemisaastad

Jumalasõna kõrgelthindav pere oli ka põhjuseks, miks Herbert Kuurme peale õpinguid Haljava algkoolis ja Tallinna Linna Poeglaste Humanitaargümnaasiumis ning sõjaväeteenistust asus 1933. a õppima usuteadust Tartu Ülikoolis. Peale Usuteaduskonna lõpetamist ja Konsistooriumi juures pro venia concionandi eksami sooritamist 1937. a alustas ta prooviaastat Valga Peetri ja Luke koguduses õpetaja Arnold Tammiku juures.

26. detsembril 1938 ordineeris peapiiskop Hugo Bernhard Rahamägi Herbert Kuurme üldkiriku vikaarõpetajaks, jättes ta Valka õpetaja Tammiku käsutusse. Samal ajal oli ta ühtlasi Valga Gümnaasiumi ladina keele õpetaja. Aasta hiljem, septembris 1939 valis Helme koguduse nõukogu ta õpetaja Johannes Uustali isiklikuks adjunktiks, kuid selle ametikohal sai ta olla vaid paar nädalat, kui seoses balti-saksa vaimulike lahkumisega määras EELK hooldaja praost Jaak Varik ta uueks teenistuskohaks Põltsamaa koguduse.

60 aastat Põltsamaal

Esimene jumalateenistus uues koguduses oli 21. oktoobril 1939 ning sama aasta detsembris valis koguduse täiskogu ta Põltsamaa koguduse õpetajaks. Algas ligi kuus aastakümmet kestnud töö Põltsamaal.

Selle aja jooksul oli ta mitme põlvkonna hingekarjane. Sageli oli ta samast perekonnast ristinud lapsed, hiljem neid ka leeritanud ja laulatanud ning ristinud juba nende lapsi ja jõudnud neidki leeritada ja laulatada. Tänu heale mälule ning suurele huvile inimeste ja nende elukäigu vastu suutis ta tihtipeale üllatada külalisi nende sugupuu hea tundmise ja elujuhtumite teadmisega.

Iseloomulik oli see, et pärast pikki tunde kantseleis võttis ka kojuminek mõne tunni aega – ikka tuli vastu keegi, kes tahtis oma õpetajaga rääkida. See – oma perevaimuliku omamine – on ka üks põhjus, miks Põltsamaa kogudus on siiani üks EELK suurimaid kogudusi.

1945. aasta detsembris laulatati Tallinna Toomkirikus Herbert Kuurme ja Asta Luik. Proua Asta Kuurme oli aastaid Põltsamaa kirikukoori juhataja ja organist. Kui koor kippus pisikeseks jääma, siis tuli ikka Herbert ise oma abikaasale appi ning laulis kooris tenorit. Peres on üles kasvanud neli last, kes kõik on nüüd juba ise vanemad ja vanavanemadki.

Kiriku ülesehitamine

Herbert Kuurme tööaastad langesid aega, mis olid rasked nii EELK-le kui kogu eesti rahvale. Keeruliste olude kiuste suutis kogudus tema juhtimisel üles ehitada sõjatules hävinud kiriku. Õpetaja suhtumist näitab seegi, et esialgu kiriku taastamiseks kogutud ehitusmaterjalid jagati peale sõda esmalt linnarahva ja koguduseliikmete kodude taastamiseks ning peale seda algas kiriku taastamine uue hoo ja innustusega.

See, kuidas puudustkannataval ning ülesehitamist ootaval maal leiti kõik vajaminev alates ehitusmaterjalidest ning lõpetades kiriku sisustuse – altari, pinkide ja oreliga, väärib kindlasti omaette kirjatükki.

Siiski saadi kiriku ehitamisega nii kaugele, et 9. novembril 1952 pühitseti kirik sisse. 1969. a sügisel taastati ka kiriku torn. Võimudelt loa saamine esmalt kiriku taastamiseks, seejärel ka kõrvalhoone, kesküttesüsteemi ja torni ehitamiseks viitavad Herbert Kuurme oskusele kõigiga hästi läbi saada.

Õpetaja ja juht

Tema rahulikkus, sõbralikkus ja lepitav loomus, millele lisandusid suur töövõime, organisaatorivõimed ja sügavad teadmised, olid põhjuseks, miks talle usaldati mitmeid üldkiriklikke ameteid ja kohustusi.

Keskmise põlve vaimulikud mäletavad teda kui head Usuteaduse Instituudi õpetajat, kelle koduaiaski on peetud instituudi suvesessioone. Herbert Kuurme oli UI-s homileetilis-katehheetilise seminari juhataja alates 1972. aastast, 1977. aastast assessor, kevadest 1979 Viljandi praost.

Kõige selle kõrval agenda ja piiblitõlke komisjoni liige. Oma koguduse teenimise kõrvalt pidi ta ajutiselt teenima ka lühemat aega Kolga-Jaani, Kursi kogudust ja Pilistvere kogudust lausa üle kümne aasta.

Väga paljudele keskmise ja noore põlve vaimulikele oli Herbert Kuurme tõelise õpetaja võrdkuju. Tema ligimesearmastus, rahulikkus, kannatlikkus, järjekindlus, tema kindel usk, pühendumus ja erudeeritus on eeskujuks noortele, alles oma vaimulikku teed alustavatele ametivendadele.

Toivo Vilumaa

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)