Esileht » Arvamused » Arvamus »

Raksa kaljut rusikaga!

08.06.2011 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Pühapäeval tähistati Kolga-Jaanis piduliku jumalateenistuse, korporatsioonide jalgpallimatši, konverentsi ja kontserdiga Villem Reimani 150. sünniaastapäeva. Villem Reiman oli suurem kui tema aeg. Ta suutis trotsida nii isiklikku saatust – olgu siis maakoguduse pastori töökoormat või oma põdurat tervist, toonaseid poliitilisi ja kiriklikke olusid kui ka paljusid kaasajale iseloomulikke nähteid, mida teised pidasid muudetamatuiks. Reimani aated, rangus ja töövõime meenuvad mulle siis, kui me kõneleme sellest, et kirik peaks ajaga kaasas käima ning olema kõigile arusaadav ja kõigele avatud.
Jaan Adamsoni elulugu kirjeldades sõnastab Villem Reiman oma kreedo: «Ajad muutuvad ja meie muutume ühes aegadega. Õigem öelda: meie muudame aegu eneste järgi. Ajad on meie käes nagu savi. Meie voolime savi ja valmistame savist, mida meie tahame; anname savile kuju, nagu soovime. Savil on ainult sedavõrd tähendust, et kas ta meie voolimise ja kujutamise tööd kergitab ja edendab – et ta paras vedel ja sitke on; või kas ta meie vaeva kasvatab ja takistab – et ta tüklik ja pude on. Mitte savi ei valmista kujusid, mitte olud ei tee inimesi, nagu meie ajal arvatakse. Vaid inimesed, selge arusaamisega, kange tahtmisega ja hõõguva hingega tõusevad üles ja painutavad olusid, et nad nende sihtide kättesaamiseks peavad teenima.»
Möödunud nädalal sai EELK Usuteaduse Instituut teada Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuuri hindamisnõukogu protokollist, mis formuleeris oma ettepanekud haridus- ja teadusministeeriumile kinnitamiseks. Selle kohaselt ei saa usuteaduse instituut doktoriõpingute läbiviimise ja doktorikraadi väljastamise õigust, doktoriõppe lõppemise tõttu ei saa me aga alates 1. jaanuarist 2012 senisel kujul ka magistri- ja bakalaureuseõpet jätkata. Instituut tuleb reorganiseerida kas erarakenduskõrgkooliks või liita mõne avalik-õigusliku ülikooliga. Hindamisnõukogu peab soovitavaks ka ühtse teoloogilise rakenduskõrgkooli moodustamist Eestis praegu tegutsevate teoloogiliste kõrgkoolide baasil.
Kuigi meedia ja avalikkuse tähelepanu Eesti vanima eraülikooli likvideerimise otsusele on olnud kordades väiksem kui näiteks Viljandi Pauluse kirikus vändatud filmile «Superluminous Darkness», saab iga analüüsivõimeline inimene aru, et Eesti kirikus ja ühiskonnas toimuvaid pikemaajalisi protsesse silmas pidades on tegemist märksa šokeerivama uudisega. Ma ei soovi kahtluse alla seada ei ekspertidest koosneva hindamisnõukogu pädevust ega ka objektiivsust – oleks mõttetu eitada instituudi peamist puudujääki, nimelt õppe- ja teadustöö arendamiseks vajalike (rahaliste) ressursside nappust.
Nagu külapoel on võimatu konkureerida Selveri või Säästumarketiga, ei saa kiriklikul eraülikoolil olla Eesti tingimustes avalik-õiguslike ülikoolidega võrreldavaid vahendeid ega ka akadeemilist tootlikkust. Ei ole jätkusuutlikkust, nagu ütles üks hindamisnõukogu liige. Tahtmata muutuda pateetiliseks, olen ometigi veendunud, et mitte ainult eesti teoloogia, vaid ka eesti rahvuskultuuri ja Eesti rahvusriigi jätkusuutlikkuse tagamisel läbi okupatsiooniaja oli asendamatu osa luterlikul kirikul ja tema õppeasutusel. Raske öelda, millised kvaliteediagentuurid meil praegu tegutseksid, kui polnuks mehi ja naisi, kes kõige kiuste kandsid edasi sõjaeelse akadeemilise teoloogia traditsioone, koolitasid kirikule vaimulikke ja andsid soovijaile võimaluse mõelda sootuks teistsugustes mastaapides, kui seda võimaldas toonane ametlik ülikooliharidus.
Usuteaduse instituudi ja tema omaniku EELK juhtkonnal seisavad ees kaalukad otsused. Nelipühade künnisel tahan soovida neile selleks Vaimu ja väge. Küll vajab meie kirik ja rahvas ka tänapäeval Reimani-taolisi mehi, kes selge arusaamise, kange tahtmise ja hõõguva hingega painutaks olusid nagu savi ning annaks neile mõtte ja vormi.
Või teise pildiga – võetud 1886. aasta EÜSi semestrikroonika lõppsõnast, kus Reiman ütleb: «Raksa kaljut rusikaga! Mis siis? Kui iial näed, mis halb ja autu, kui iganes sulle silma puutub, mis kahjuks sinule, komistamise kaljuks su vennale: raksa rusikaga! Kus iial veel olemas pärispõlve rumalust ja orjuse riismeid: raksa rusikaga! Kus iial julgeb pääd tõsta meie rahva verivaenlane, umbusaldus ja vihavaen vendade vahel, kus iial maad ähvardab võtta meie ühenduse keskel leigus ja külmus: raksa rusikaga! Kus iial kaljurünkaid veeretatakse su rahva edenemise takistamiseks, tõkkeid tehakse su vendade mahasurumiseks: raksa sääl rusikaga! – Aga igal pool ja igal ajal ole valvas ja pea meeled-mõtted selged, et käsi raksamisel kaljurünkasse kinni ei jää, kuidas see Kalevipojal põrgu väravas juhtus.»

Marko Tiitus
,
vaimulike konverentsi juhatuse esimees

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)