Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Raimund Peiker

02.03.2005 | | Rubriik: Persoon minevikust

91 aasta eest, 19. novembril 1914 sündis Tartus väikeametniku pojana Raimund Peiker.
Ta õppis Tartu Õpetajate Seminari Harjutuskoolis 1922–1928, Hugo Treffneri Gümnaasiumi klassikaharus 1928–1933, mis andis talle hea eelduse edukalt õppida vanu keeli usuteaduskonnas. Ta õppiski ülikooli usuteaduskonnas ja didaktilis-metoodilises seminaris 1933–1937, teenides vahepeal umbes aasta kaitseväes. Ta lõpetaski ülikooli oma lennus kõige kiiremini ja traditsioonilisest vanusest varem.
Alates II kursusest praktiseeris ta õpetaja abilisena Lääne-Nigula, Risti, Ambla ja Urvaste koguduses, prooviaastal oli alul Nõos, siis Tartu Peetri koguduse õpetaja juures. Pärast ordinatsiooni 26. detsembril 1938 töötas Otepää koguduses, Tartu ja Valga gümnaasiumide usuõpetajana, õpetajana Vaivaras ja Amblas ning alates novembrist 1945 järjest üle 46 aasta Kanepi koguduse õpetajana.
Õpetaja Peikeri kursusekaaslasteks ülikoolis olid hilisemad silmapaistvad õpetajad nagu praost assessorid Eerik Hiisjärv ja Herbert Kuurme, mag Lembrit Tedder, praostid Martin Terasmaa ja Richard Võlli jt.
Kirikuraamatud ja kuldleer
Ta päris praost Heinamilt suure ja elujõulise koguduse, mis oli Peikeri ajal jätkuvalt üks praostkonna suurematest kogudustest. Milles peitus õpetaja Peikeri töö edukuse saladus? Ta oli alati kättesaadav. Kuigi tal kõnetunde ei olnud, kujunes temast koguduse ja kihelkonna isalik karjane, kes arendas koguduses meeskonnatööd.
Ta tundis suurepäraselt elanikkonda. Et kirikuraamatud olid sõjakeerises hävinud, kogus ta elanikkonnalt andmed ja koostas raamatud uuesti. Ta viis sisse kuldleerid, mis elavdas tunduvalt koguduse elu, ja kuldleerilaste hulk oli alati väga suur. Oma elu lõpul ei leppinud ta otsusega, et Kanepi kogudus jääks mõne hooldajaõpetaja teenida, kes külastaks Kanepit vaid pühapäevadel ja ametitalituste puhul.
Nii muutis peapiiskop oma esialgse otsuse ja pärast Peikeri 40. tööjuubelit määrati talle abilisteks jutlustajana Usuteaduse Instituudi üliõpilane, hiljem diakon, kellest sai abiõpetaja. Õpetaja Peikeri tööd jätkab praegu õpetaja Margit Lail.
Sisuline tunnustus
Õpetaja Peikeri eduka kogudusetöö saladuseks oli vennastekogudusest pärinevate vaimulike tulekollete elushoidmine koos kirikuvanem Amanda Koot-Boretskiga jt. Vennastekogudus oli 1949 keelatud, kuid leidus talusid ja perekondi, kus jätkati palvetunde. Oma töö eest sai Peiker rajoonilehes nahutada, et «must kukk lehvitab tiibu», mis tähendas aga autoriteetsele ja väärikale pastorile tunnustust. Kodustest palvetundidest sai õpetaja Peiker suurema kontakti kirikulistega ja kogudus ei kahanenud. Peiker osales ka koguduseliikmete suguvõsade kokkutulekutel.
Õpetaja Peiker abiellus 1938. a Leida Mälloga. Perekonda sündisid poeg Raimo-Tõnis ja tütar Maarja-Hein, abielunimega Laan. Raimund Peiker lahkus 5. märtsil 1992. Õpetajapaar Peiker puhkab Tartu Raadi kalmistul õp Rudolf Kallase mälestussambast paremal, kust ei ole kaugel ka J. Kuperjanovi haud.
Neile, kes õpetaja Peikeriga kokku puutusid igapäevases kogudusetöös, oli temalt palju õppida. Ta oli siiras eestiaegne mees, kes ka siis, kui selleks polnud põhjust, küsis: «Mis ma teile võlgnen?» Austasime teda eluajal ja teeme seda ka postuumselt.
Sit tibi terra levis! – ehk olgu muld sulle kerge.
Vello Niilo, jutlustaja

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees.
(2Kr 5:10)