Esileht » Arvamused » Arvamus »

Rail Baltic – euroreligioon

17.05.2017 | | Rubriik: Arvamus

Järjest enam ja kõrgemal tasemel räägitakse, et Rail Balticu tasuvust pole võimalik tõestada, vaid et sellesse peab uskuma. Aja jooksul on see projekt kogunud enda ümber justkui pühaduse oreooli, mille puutujaid tabab süüdistuste laviin.
Projekti apologeetidega rääkides jääb mulje, et inimestel on vaja ka sekulaarses maailmas uskuda millessegi, millel on võimas sümboolne väärtus. Samal ajal saab Rail Balticuga siduda ka paljusid praktilisemaid unistusi, näiteks kolmekordne palga kasv, odavad ja kiired ühendused Pariisiga või uus Hiina kaupade Siiditee.
Rail Balticu religiooni väljakujunemist on soodustanud kindlasti kogu eurobürokraatia ja raudteeasjade keerukus, mille tundjatele omistatakse kiiresti preestri ilmeksimatu seisus. Nende nn vaimulike jagatav euroraha aitab jüngerkonna kasvule kaasa. Ähvardustele, et raha võib lõppeda, ei saa vastu hakata ka kolme riigi parlamendid. Lisaks on ka abipalved meediajuhtidele, et „paganlikku“ avalikku arvamust ehk „ketsereid“ ohjata.
Paljudele Rail Balticu „usklikele“ on oluline võimalus kuuluda samasse „kogudusse“ koos presidendi ja teiste kõrget positsiooni omavate inimestega. See pole pelgalt auasi, vaid võib mõjutada ka karjääri üles- või allpoole liikumist.
Usu ja argumentide vastuolu lähtekoht pole ainult tuleviku ennustamatuses. Ka ajalugu tõlgendatakse erinevalt ning oleviku kohta esitatud „fakte“ ei saa alati uskuda. Peale tunnete on meil võimalik kasutada loogikat. Näiteks kuigi keegi ei saa kindlalt väita, et viiekümne aasta pärast ei ole Tallinn Brüsseli asemel Euroopa pealinn, on vähe neid, kes seda usuvad, sest see pole loogiline.
Kas me teame, et raudteetranspordi osakaal Euroopas on viimase 50 aasta jooksul langenud 70-lt protsendilt 17-le protsendile. Seda autode arengu protsessi pole kuskil Euroopas suudetud peatada ning „uksele koputavad“ elektriautod vähendavad tõhusalt ka saasteprobleemi. Loogiliselt mõeldes tundub väike võimalus, et meil hakkab oluline osa rekadest raudteel sõitma, kui nad Saksamaal ei sõida.
Teiseks näiteks on, et Eesti arengukava 2030+ järgi peaks Tallinnast Tartusse saama sõita rongiga kiirusel 160 km/h, marsruudi sõiduajaks vähem kui poolteist tundi. Selline sõiduaeg muudaks rongiliikluse oluliselt atraktiivsemaks, sest siis jõuab rong isegi peatuste korral kiiremini kohale kui auto.
Autodest ja bussidest rongile ümber istuvad reisijaid suurendaksid rongide täituvust ning võimaldaksid sagedamaid väljumisi, mis omakorda suurendaks jätkuvalt reisijate arvu. Ka sellise arengu täitumist ei saa kindlalt väita, kuid minule näib see võimalus loogilisem.
Mulle tundub, et usku valitakse võib-olla loogika järgi, aga harva vahetatakse selle tõttu.

humal2009

 

 

 

 

Priit Humal,
kodanikuühenduse Avalikult Rail Balticust juhatuse liige

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)