Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Rahvusülikooli idee viis emakeelse ülikooli loomiseni

27.11.2019 | , | Rubriik: Kultuurielu, Ühiskond

Ta elagu, kasvagu, õitsegu! Rootsi kuninga Gustav Adolfi poolt 1632. aastal asutatud ja noore Eesti Vabariigi poolt 1. detsembril 1919. aastal emakeelse rahvusülikoolina avatud Tartu ülikooli südameks on 1804–1809 ehitatud klassitsistlikus stiilis peahoone. Juubelipidustuste aegu on sümbolväärtusega hoone silmahakkavas piduehtes. Liina Raudvassar

Rahvusülikooli avamisest eestikeelse Tartu ülikoolina möödub 1. detsembril sajand.

Kuigi saja aasta jooksul on Eesti allunud erinevatele riigikordadele ning ka meie universitas on kandnud periooditi isesugust nime, siis keeleküsimuses on suudetud hoida alguses paika seatud põhimõtet – õppetöö ülikoolis, väikesed erandid välja jättes, on toimunud eesti keeles. Emakeelne ülikool on olnud läbi erinevate aegade huumusrikkaks kasvulavaks eestimeelse haritlaskonna sirgumisele.
On kindlad märgid, mille alusel hinnatakse ühe riigi jõudlust ja rahvuse jätkusuutlikkust. Rahva omakeelne kõrgharidus on kahtlemata selleks pidemeks, mis tõestab etnose kuulumist kultuurrahvaste sekka. Kui maailmas on tänapäeval kõigest neljakümnes keeles võimalik kõrgharidust omandada, siis Eestil on au kuuluda sellesse nimekirja juba sada aastat.
Eesti Vabariigi alguspäevil loodud Tartu ülikool pani aluse eestikeelsele kõrgharidusele ja rahvuslikule haritlaskonnale, kellel on suur osa Eesti riigi, ühiskonna ja kultuuri arengus.

Keel kannab meelt
Ideest teostuseni kulus aega, ent rahvusülikooli asutamise kulminatsioon oli kiire ja jõuline. Pidi olemagi, sest ülikooli jätkamiseks Tartus oli mitu võimalust ning Eestile hammast ihuvate võõrvõimude ettekujutus ei ühtinud mõistetavalt rahvuslaste sooviga kõrgharidust korraldada.
Konkreetsed ettevalmistused algasid ligi aasta enne avamist. 1918. aasta novembris nimetati teoloogist haridustegelane Peeter Põld loodava rahvusülikooli kuraatoriks. 1. detsembril võttis ta üle paar kuud Saksa võimude alluvuses tegutsenud Landesuniversität’i (maaülikooli), mida eesti üliõpilasorganisatsioonid otsustavalt boikoteerisid. Õnneks ei saanud ülikooli saamisloole saatuslikuks ka pärast sakslaste lahkumist ligi kuuks kestma jäänud bolševistlik Eesti Töörahva Kommuuni aeg.
Ülikooli keeleküsimuses võeti põhimõtteline otsus vastu 1919. aasta mais, kui eeltööde komisjon otsustas õppe- ja ametlikuks keeleks tunnistada eesti keele. Sealjuures otsustati, et täieliku eesti keelele üleminekuni võib nn abikeeltena kasutada saksa, vene ja teisi keeli.

Avaaktuse taustaks kahurimüra
Kuraator Peeter Põld ütles avamisel, et ülikooliga võtab eesti rahvas vastu selle, mis kuningas Gustav Adolf talle 287 aasta eest pärandas: „See ülikool, universitas litterarum, on teaduse vaimu asupaik, mis viib kargesse mõtlemise õhkkonda, teispoole hääd ja kurja …“
Avaaktus peeti 1. detsembril 1919, hoolimata sellest, et Vabadussõda polnud lõppenud ja isegi Tartusse kostis Narva ja Pihkva ümbruse suurtükimürin. Avaaktuse kombekalt ladinakeelne peokutse tõi uude, rahvusvaheliselt veel tundmatu Eesti riigi ülikooli palju kaugeid külalisi.
Järgmise päeva Päewaleht kirjutas: „Siin awati pidulikult Tartu ülikool, wõõraid ja osawõtjaid oli aula täis. Pärast awamise muusikat pidas peaminister Tõnisson tulise kõne meie kultuurilisest kasvamisest ja kuulutas ülikooli awatuks. Alguses lauldi hümni, kooli hooldaja Peeter Põld andis ülewaate ülikooli senisest tegevusest. Tervituste ettekanne kestis üle kahe tunni. Tervitasid haridusminister, Asutava Kogu juhatus ja fraktsioonid, sõjaväe ülemjuhatus ja ohvitseride kogu, üliõpilaste organisatsioonid, omawalitsuse esitajad, ajalehed, teaduslised ja ühiskondlised organisatsioonid. Telegraafi teel olid õnne soovinud Genfi, Halle, Göteborgi ülikoolid.“

Tugev alus, pant tulevikuks
Võib tunnustavalt imeks panna, mida suudeti paarikümne iseseisvusaastaga rahvusülikoolis korda saata. Eestikeelne ülikool alustas kuue teaduskonnaga: arsti-, õigus-, ajaloo-, filosoo­fia-, matemaatika-loodusteaduse, põllumajan­duse ja loomaarsti­­­teadus­konnaga. Vaidlusi põhjustanud usuteaduskond arvati universitas’e koosseisu 1920. aastal. Kaasaegsete mälestustest tuleb esile, et teaduskonniti oli õppejõudude eesti keele oskus erinev, aga ajapikku sai määravaks peale kasvanud, Tartus koolituse saanud õppejõudude kaader ning mujalt tulnud püüdsid omandada kohaliku keele tasemel, mis lubas selles õppetööd läbi viia. Peeter Põllul oli põhjust 1920ndate keskel rahuloluks: „Aastate külv hakkab nähtavaid vilju kandma ja tarvidus võõraste abi järele vähenema.“
Kahe aastakümnega suutis Tartu ülikool euroopalikul tasemel ette valmistada oma ala asjatundjaid kõikidel erialadel: meil oli piisavalt arste, juriste, kirikuõpetajaid, agronoome, loomaarste, aga ka teadlasi ja kooliõpetajaid. Kokku lõpetas aastatel 1919–1939 Tartu ülikooli 5721 üliõpilast.
Kui 1940ndatel saabunud okupatsiooniaeg tõukas elujärjelt Eesti Vabariigi ning Tartu riiklikuks ülikooliks nimetatud kõrgkoolist püüti kujundada ideoloogiliselt sobiv asutus nõukogude inimesele, siis armastusega külvatut ja hoolega haritut ei suudetud ometi lõplikult hävitada.
Tuli leegitses tuha all ning õige aja saabudes oli riiklikku iseseisvust taastades, mille alusel edasi liikuda. Tartu ülikooli oma alma mater’ina oluliseks pidavad vilistlased toonitavad ülikoolist saadud vaimsust, mis on pakkunud raami erialateadmistele.
Rita Puidet
Liina Raudvassar

Minu ülikool

Pakume noppeid eestikeelse kõrghariduse saja­aastaselt teelt. Inimestelt, kes panustavad meie ühiskonda täna, aga ka nendelt, keda enam ei ole meie keskel.

Julius Mark (1890–1959, keeleteaduse professor):
Kõige suurem raskus seisis selles, et meil puudus oli oma õppejõududest, kes teaduslikult tarwilikul kõrgusel oleksid seisnud ja kellel laialdasem wilumus sarnasel ülesehitamisel oleks olnud. Emb-kumb, kas oleks tulnud suuremalt osalt wõõraste õppejõududega tööd alustada wõi jällegi oma wähe ettewalmistatud inimesi töösse rakendada. Selles on keskteed käidud. /…/ Oma inimesi asus ikka järjest suuremal hulgal tööle. Asi saadi käima ja wõttis ka kindlama kuju. Optimism aitas tulewikku rõõmsates wärvides näha. (Postimees, 1.12.1929)

Juhan Peegel (1919–2007, ajakirjandus- ja keeleteadlane, akadeemik):
Teisel kursusel sain elama Näituse tänava intrisse, koguni omaette tuppa! Nimelt oli meile õigusteaduskonna aspirandi Arnold Jürgensiga kahe peale üks tuba – endine köök. Varastasime ühelt lähedal olevalt ehituselt ämbritäie lupja ning saapaharja kasutades valgendasime toa ära. Aga köögi kõrval oli ka omaaegne teenijatuba, kitsuke kong pisikese aknaga. Tegime selle korda ja kuidagimoodi toppisin sinna oma voodi, muud sinna ei mahtunud. (Meie Juhan. Tammerraamat, 2019, lk 123)

Leo Pokk (snd 1930, arstiteaduskonna emeriitprofessor):
Astusin õppima Tartu ülikooli arstiteaduskonna raviosakonda 1949. aastal. Sisseastumiseksamite hulgas oli kaks vene keeles. Õppetöö toimus eesti keeles, mis hoolimata venestamispoliitikast tundus iseenesestmõistetavana. Pärast lõpetamist töötasin ülikoolis õppejõuna. Mitte kõikjal NSV Liidus ei toimunud arstide õpe emakeeles. Kohtumistel õppejõududega teistest liiduvabariikidest selgus, et mitmete Kesk-Aasia liiduvabariikide meditsiiniinstituutides õpiti ainult vene keeles. Mulle tundus, et nad isegi kahtlesid minu väites, et Tartus toimub arstide õpe eesti keeles.

Reet Kasik (keeleteadlane, emeriitdotsent):
Kõrghariduspoliitika praegused arengusuunad tunduvad mulle kohati haridusvaenulikud. /…/ Kui ülikoolist tehakse suletud eliidi tippüksus, siis kaotatakse side ühiskonnaga, s.t selle Eestiga, kes ülikoole rahastab. (Postimees, 13.02.2018)

Lauri Vahtre (ajalookandidaat, poliitik):
Tegelikult ei kujuta ma ettegi, et oleksin saanud kõrghariduse mingis teises keeles kui emakeeles. Keskkoolis olid mul mõned õppeained vene, mõned inglise keeles, ja see ei kergendanud materjali omandamist põrmugi. Ka ülikoolis oli sõjaline õpetus venekeelne, see muutis aine, mis võinuks kohati huvitavgi olla, otsast lõpuni vastumeelseks.
Inimesed on muidugi erinevad, kuid mulle oli äärmiselt oluline mõelda eesti keeles ja mõtestada maailma eesti keeles. Nii sain ma ka ise aru, mida mõtlen, ja võisin mõelda sellele, millest aru saan. „Eestikeelne maailm“ – see ei ole sõnakõlks. See on nagu aken, millel on omad raamid. Kui raamid on ahtad, on su aken väike ja sa näed vähe. Siis tuleb maailma vaadata kellegi teise silmadega, mis on muidugi parem kui üldse mitte vaadata, aga samas ebamugav – need ei ole ikkagi su enda silmad.
Jah, võõrkeelset kirjandust tuli lugeda palju, see kõik oli väga hariv ja kasulik. Teisiti ei olnud mõeldavgi. Kuid tänu suurepäraste õppejõudude eestikeelsetele loengutele, mis mälusse kumisema jäid, oli sellel kõigel omakeelne tugev ja korda loov aluspõhi.

Anu Saluäär-Kall (filoloog, tõlkija ja toimetaja):
Meie perest on praegu Tartu ülikoolis viies põlvkond. Vanaisa, tulevane Keila kirikuõpetaja Ado Köögardal, õppis teoloogiat aastail 1911–1916, veel enne rahvusülikooli sündi, minu isa ja ema aastail 1937–1943, mina 1967–1972, minu tütred 1990ndatel ja tütretütar alates aastast 2019.
Tartu-periood on olnud meie perekonnas põlvest põlve justkui iseenesestmõistetav elukäigu osa. Et nimelt Tartusse on õppima mindud, nii enne kui ka pärast mind. Kui juba sada aastat on kestnud see traditsioon, siis tahaks ju loota, et see kestab ka järgmised sada aastat, kuni kestab Eesti riik, kus räägitakse eesti keelt. Lihtne mõte ju? Aga sooviks, et see ei jääks lihtsameelseks lootuseks.

Jaanus Paal (botaanik, emeriitprofessor):
Üliõpilasena (1969–1978) kahekordselt eksmatrikuleeritud „nõukogude üliõpilast kompromiteeriva käitumise pärast“.
Rohkesti huvitavaid kaasõppureid ja uusi sõpru, aktiivset ühiskondlikku tegevust lihtsalt ühe üliõpilasena, kursusevanemana, osakonna komsomolikomitee liikmena, poolpõrandaaluste almanahhide koostajana, illegaalses poliitilises vastupanus osalejana (kirjanduse paljundamine ja levitamine, nõukogude võimu kuritegusid käsitleva info kogumine ja levitamine, vastupropaganda ametlikule ajupesule). Tutvumine valitud eriala köitvate probleemidega, abiellumine.
Õppejõuna (1992–2014), vanemteadurina, professorina, instituudi juhatajana.
Ergastav loengute ettevalmistamine ja õppetöö. Lõputud koosolekud ülikooli ümberkorraldamise perioodil. Järjest kurnavamaks muutuv võitlus teadusgrantide pärast. Rahulik teadustöö pärast emeriteerumist pensionifondi toel.

Anu Raudsepp (ajaloodoktor, TÜ ajaloo ja arheoloogia instituudi dotsent):
Tartu ülikool on olnud läbi Eesti keerulise ajaloo meie tarkuse sümbol. Seepärast ütles elutark isa mu esimesel koolipäeval: „Õpi nii, et saad ülikooli!“ Keskkooli viimasel tarkusepäeval oma võimeid kaaludes otsustasin minna ülikooli ajalugu õppima. See samm andis mu eluteele õige suuna ja elutööle mõtte.
Tartu ülikooli vaimsus ja tarkus põhineb kõigi erialade ühistööl. Ülikooli ajaloolased on Eesti ajaloo uurimise ja ajaloomälu hoidmise kaudu aidanud kaasa omariikluse ideede püsimisele ka võõrvõimu aastatel.
Minu suurim eeskuju oli Eesti ajaloo professor Sulev Vahtre. Ta innustas tudengeid nii oma maa ja rahva ajalugu tundma ja hindama kui meie põliseid traditsioone jätkama. Paljudest tema üliõpilastest said Eesti iseseisvuse taastajad. Ühte tema lihtsat elutarkust võiksime aga kõik tänaseni igapäevaelus kasutada. Nimelt õpetas professor tudengitele tema sõnul vanade eestlaste kombel söögilauas „Jätku leiba“ soovima.
Tartu ülikooli nimetatakse ka alma mater’iks (ladina keeles „toitev ema“), mis jagab üliõpilastele vaimutoitu. Teadaolevalt on maailmas kõigest neljakümnes keeles võimalik kõrgharidust omandada, eesti keel on sada aastat üks neist keeltest olnud. Palju õnne, alma mater, ja jätku vaimutoitu!

Rahel Toomik (usuteaduskonna 3. kursuse üliõpilane):
Rahvusülikool on luksus ja võimalus emakeeles õppida on privileeg, mitte kohustus. Arvan, et parimad märksõnad tähistamaks minu ülikooliemotsioone on „avardav“ ja „elamuslik“, teaduskonnakaaslasi kirjeldaks aga kõige paremini lihtsalt „humanistid“. Rahvusülikool on suur rõõm!

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)