Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Rahvused tundmatu tuleviku lävel

02.12.2020 | | Rubriik: Ühiskond
Eesti rahvusluse elujõust on elavat tunnistust andnud laulu- ja tantsupidude populaarsus. Pildil hetk XIX üldtantsupeo kontserdilt Tallinna Kalevi staadionil (2014). Ivo Kruusamägi, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=33933607.

Rahvuste mineviku ja tuleviku teema on meilgi viimastel aastatel palju kõneainet pakkunud. 

Nii põhjustas seitsme aasta eest elavat vastukaja ajaloolaste diskussioon selle üle, kas võime rääkida ühtse eesti rahva olemasolust XIII sajandi Balti ristisõdade ajal. Praegu on päevakorral aga küsimus, kuidas tagada globaliseeruvas maailmas eestluse ja eesti rahvuskultuuri tulevikku.

Moodsa ühiskonna produkt

Teiste maade õpetlaste seas on rahvuste teema põhjustanud juba XX sajandil palju vaidlusi. Mõned neist väidavad, et rahvusi on olemas olnud juba muistsetest aegadest saadik. Enamik ajaloolastest leiab praegu siiski, et tegemist on pigem paarile viimasele sajandile iseloomuliku nähtusega, mis seostub ühiskonna moderniseerumisega.

Varasemal ajal tugines inimeste ühtekuuluvus nimelt pigem usulisele ja seisuslikule identiteedile. Selle kõrval mängisid mõnikord teatud rolli küll ka etnilised ja keelelised tegurid, kuid mitte sel moel nagu tänapäevaste rahvuste juures.

Suurema osa rahvastikust moodustasid tollal ju talupojad, kelle elu möödus peaaegu täielikult oma kodukandi lähistel. Et suheldi põhiliselt kohalike inimestega, räägiti igas kihelkonnas ka oma murrakut. Teises Eesti nurgas elanud talupoegadega ei saanud tollal mingit rahvuslikku ühtekuuluvustunnet kujuneda, sest kontaktid nendega olid äärmiselt napid ning keelelised ja kultuurilised erinevused seetõttu ka küllaltki suured.

Näiteks kirjutab Eesti ajakirjanik ja harrastusajaloolane Hindrik Prants (1858–1932) mälestustes oma noorusaja kohta järgmist: „Sel ajal polnud ju võrulastel tallinlastega (st põhjaeestlastega – R. S.) mingit läbikäimist ega kokkupuutumist. Mõisa veovooridega Tallinnas käinud inimesed laususid nukralt, et Tallinnamaal ei elavatki maarahvas, sest nad ei oskavat ju „maakeelt“. Ei saa neilt teedki küsida, sest juhatatakse „vasakut“ kätt minema, millest aga ei teata, mis asi see on.“ (H. Prants. Minu elukäik. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1937, lk 60)

Samast saame teada, et Prantsu kodukohas Vastseliina kihelkonnas ei saanud kohalikud aru ka põhjaeestikeelsest Piiblist. Tema ema hinnatud kõrgelt, kuna ta suutis seda ette lugeda umah keeleh ehk teisisõnu loetut käigupealt kohalikku murrakusse tõlkida.

Olukord hakkas muutuma alles siis, kui tõusis talurahva haridustase, levis laiemalt eestikeelne kirjavara ning tänu raudteede ehitamisele ja majanduse edenemisele muutus ka maainimeste maailm avaramaks. Nii tekkisid eeldused ka rahvustunde kujunemiseks, mis tänu tollaste rahvusliku liikumise tegelaste edukale veenmistööle ning soodsatele ühiskondlikele oludele viiski tänapäevase eesti rahvuse tekkimiseni.

Mõnes mahajäänumas Euroopa piirkonnas võtsid eelkirjeldatud muutused aga märksa kauem aega. Nii märgiti Poola 1921. aasta rahvaloendusel umbes 39 000 inimese rahvuseks „kohalik“ (tutejszy). Nende näol oli põhiliselt tegemist tänapäeva Valgevene territooriumile jääva Polesje elanikega, kes veel sel ajal ei osanud end rahvuslikult määratleda.

Muutuv rahvuslus

Üldiselt on inimesed Euroopas aga juba üle saja aasta pidanud rahvuslikku kuuluvust oluliseks ja enesestmõistetavaks osaks oma identiteedist. Umbes samal ajal jõudis meie maailmajaos põhiosas lõpule ka rahvusriikide loomine.

Hinnangud nendele protsessidele on olnud üpris erinevad. Nii on Lääne-Euroopas tänapäeval üsna levinud negatiivne suhtumine rahvuslusse. Tõepoolest, rahvuslikud vastuolud aitasid vaieldamatult kaasa paljude XX sajandi veriste konfliktide puhkemisele. See puudutab eriti meie Ida-Euroopa regiooni, kus rahvusriikide loomise katsed multietnilistes ühiskondades on kaasa toonud palju ebaõiglust ja inimlikke kannatusi.

Rahvusluse kaitsjad juhivad omakorda tähelepanu sellele, et rahvuspõhine ühtekuuluvustunne aitab sageli tõhusalt kaasa inimestevahelise solidaarsuse ja sidusa ühiskonna kujunemisele. Ka on äratundmine, et ollakse rahvuse kui suure erinevaid põlvkondi ühendava terviku liige, aidanud anda loendamatute inimeste elule tähenduse ja mõtte.

Möödunud sajandi keskpaigast peale levis õpetlaste seas siiski veendumus, et seoses ühiskonna jätkuva muutumisega hakkab rahvuste aeg ümber saama. Tegelikkus pole seda oletust kinnitanud. Vastupidi, Jugoslaavia ja Nõukogude Liidu lagunemisel puhkenud etnilised konfliktid muutsid rahvusluse uurimise ootamatult taas aktuaalseks.

Ent inimeste arusaamad rahvuslusest ja rahvusidentiteedist näivad siiski ajapikku teisenevat. Nii ei sõltu rahvuslik kuuluvus enam paljude jaoks sünnipärast ega emakeelest, vaid sellest, kellena inimene ennast ise tunneb. Samuti on nii mõnelgi inimesel tänapäeval raske oma rahvust üheselt määratleda. Näiteks hiljuti sisserännanute järeltulijad tunnevad seotust nii oma uue elukohamaa kui esivanemate sünniriigiga. Rääkimata sellest, et varasemast rohkem leidub inimesi, kelle jaoks rahvusidentiteet enam üldse kuigi oluline pole.

Et nendest muutustest adekvaatset ülevaadet saada, on mõnel pool muudetud rahvaloendusel rahvuslikku kuuluvust puudutava küsimuse sõnastust. Näiteks Tšehhis ei olnud 2011. aastal sellele vastamine enam üldse kohustuslik. Tulemuseks oli see, et 63,4% elanikest märkis ennast tšehhiks ja 4,9% moraavlaseks, ent 26% ehk umbes 2,5 miljonit inimest jättis rahvust puudutavale küsimusele vastamata. Nähtavasti oli neil raske end üheselt määratleda või ei pidanud nad rahvusidentiteeti enda puhul oluliseks.

Poolas samuti 2011. aastal läbi viidud rahvaloendusel sai aga märkida oma kuuluvust kuni kahte erinevasse rahvusesse. Seda võimalust kasutasid paljud inimesed, kes tundsid end ühelt poolt poolakana, teisalt aga ka mõne vähemusrahvuse esindajana. Näiteks sileeslasi elas Poolas rahvaloenduse kohaselt tollal umbes 847 000, kellest veidi rohkem kui pooled pidasid end ühtlasi poolakateks. Kaksikidentiteeti deklareerisid ka paljud Poola kašuubid, ukrainlased, valgevenelased, sakslased, juudid ja teised.

Nende kogemuste valgel tunduks Eestigi puhul mõistlik lubada rahvaloendusel seostada end mitme rahvusega, sest küllap leidub meil omajagu näiteks neid inimesi, kes end ühtaegu nii venelaste kui eestlastena tunnevad.

Silmitsi tulevikuga

Kiirelt muutuvas maailmas on raske tulevikku prognoosida. Teades, et nüüdisaegsed rahvused on alguse saanud umbes kakssada aastat tagasi, võib vaid oletada, et varem või hiljem asenduvad nad omakorda mingite teistsuguste ühiskonnaelu korraldamise vormidega.

Kindel on aga see, et meie rahvus jääb püsima niikaua, kuni eestlus saab omaseks ja armsaks nii siinsete põliselanike kui sisserännanute noortele põlvkondadele. Siinkirjutaja on eduväljavaadete suhtes siiski mõnevõrra skeptiline, sest hoolimata ilusatest sõnadest investeeritakse meil eesti keele ja rahvuskultuuri jätkusuutlikkuse tagamisse juba pikemat aega liiga vähe.

Nii või teisiti ei jää ühiskondlikud muutused aga kindlasti mõjutamata ka siinset luteri kirikut. Et paljude meie kristlaste jaoks on eesti rahvuslus südamelähedane, saaks ehk just kiriku kaudu selle tuleviku kindlustamiseks üht-teist ära teha. Olulist rolli näivad juba praegu selles osas mängivat Eesti kristlikud koolid.

Teisest küljest tuleks aga võtta südameasjaks, et meie kirikus tunneksid ennast oodatute ja omadena ka teiste rahvuste esindajad ning needki inimesed, kelle jaoks rahvus­identiteet olulist rolli ei mängi. Võib arvata, et selliseid kristlasi satub meie kogudustesse juba lähiajal järjest sagedamini.

Rain Soosaar

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)