Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Rahvusarhiiv kolib

04.05.2016 | | Rubriik: Kultuurielu

Nädal enne sulgemist juhtusid Liivi tänava arhiivihoone trepil kokku kaks pühendunud ajaloouurijat – professor Aadu Must ja kirikuõpetaja Kristjan Luhamets.Rain Soosaar

Eesti Rahva Muuseumi kolimine uude hoonesse on pälvinud suurt avalikkuse tähelepanu. Teenimatult vähe meediakajastust on aga leidnud Tartu teise olulise mäluasutuse, nimelt rahvusarhiivi uue maja valmimine.

29. aprillil suleti lõplikult arhiivihoone Tartus Liivi tänaval. See oli õieti tsaariaegne ülikooli ühiselamu hoone, mis 1921. aastal «ajutiselt» tollase Riigi Keskarhiivi käsutusse anti. Alles nüüd on aga jõutud nii kaugele, et võidakse kolida spetsiaalselt kaasaegse arhiivi vajaduste kohaselt projekteeritud hoonesse.
Uurijatele ja teistele asjahuvilistele avab Nooruse tänaval asuv Noora-nimeline uus arhiivihoone uksed 2017. aasta jaanuaris. Liivi tänava maja edaspidine saatus on lahtine, ent ajaloohuvilistel sinna tõenäoliselt enam asja ei ole.

Kõigile kättesaadav ühismälu
«Rahvusarhiivi ülesandeks on koguda kokku Eesti riiki ja ühiskonda peegeldav teave, olgu see siis paberil või digitaalne. Rahvusarhiiv on riigi ja ühiskonna mälu,» selgitab riigiarhivaar Priit Pirsko seda, miks on laiemal avalikkusel põhjust tema juhitava arhiivi käekäigu vastu huvi tunda.
«Meie teiseks ülesandeks on seda teavet säilitada tulevastele põlvedele ja meie kolmas ülesanne seondub selle dokumentaalse teabe kasutamisega – täna, homme, edaspidi ja nii paljude inimeste poolt kui vähegi võimalik.» Viimast töövaldkonda on tublisti aidanud hõlbustada asjaolu, et paljude arhiivimaterjalidega saab tänapäeval tutvuda veebi vahendusel.
«Arhiivikasutajaid on praegu väga palju, koguni 100 korda rohkem kui internetieelsel ajal. Viimastel aastatel on meil 1,1–1,5 miljonit külastuskorda,» kinnitab Pirsko. Uus hoone annab rahvusarhiivi käsutusse Pirsko sõnul 43 000 riiulimeetrit hoidlapinda ja lisaks digitaalarhiivi uue hoidla, mis kindlustab arhiivihaldusliku võimekuse Eestis järgnevaks 10–15 aastaks.
Rahvusarhiivi keskus asub küll Tartus, kuid selle osakondi on ka Tallinnas (filmiarhiiv ja endine riigiarhiiv), lisaks struktuuriüksused mõnes väikelinnas. Kolimine põhjustab arhiivi töös päris põhjalikke ümberkorraldusi. Alatiseks suletakse Haapsalu ja Kuressaare lugemissaalid ning seal hoitavad arhivaalid tuuakse Tartusse. Osa arhivaale tuuakse Noorasse ka Tallinnast. Kõige selle tõttu ei saa teatavat osa rahvusarhiivi kogudest järgmise kaheksa kuu jooksul kasutada.
Ometi kinnitab riigiarhivaari infonõunik Birgit Kibal, et tavakodanikele ei peaks kolimine erilisi ebamugavusi põhjustama. «Ülisuur osa ehk üle 99% arhiivikasutusest toimub virtuaalselt,» kinnitab ta.
Paljud inimesed puutuvad rahvusarhiiviga kokku näiteks seoses sellega, et neil on asjaajamise pärast vaja mitmesuguseid tõendeid. Nende saamiseks on tarvis esitada päring, mida saab teha interneti vahendusel. Mis puudutab arhivaale, siis kõige rohkem kasutatakse Kibali sõnul fotosid. Neid on aga samuti võimalik vaadata kodulehe kaudu.
Suguvõsauurimisekski pole enam ammu vaja uurimissaali kohale tulla. Kõik tähtsamad allikad nagu hingeloendid, kirikuraamatud ja vallaelanike nimekirjad on digiteeritud ja rahvusarhiivi kodulehel Saaga-keskkonnas vabalt kättesaadavad. Pärast mõningate algteadmiste omandamist võib niisiis igaüks kodust väljumata oma sugupuu koostamisega algust teha. Ka kodu-uurijad leiavad Saaga kaudu väärt materjali, kuid paljude kohaliku ajaloo allikatega tutvumiseks tuleb siiski uurimissaali kohale tulla.

Ajaloouurijale asendamatu
Kahjuks jätab enamik välja­antud koduloolistest üllitistest palju soovida. Toetutakse vanemate inimeste mälestustele ja mitmesugustele juhuslikult kättejuhtunud allikatele, mistõttu lipsab sisse palju vigu. Ka ei võimalda selline uurimine jõuda põhjendatud üldistusteni, mida on vaja piirkondlike eripärade mõistmiseks. Seetõttu on just arhiiviallikate asjatundlik kasutamine tihtilugu ajalooalase uurimuse tõsiseltvõetavuse pandiks.
Üks asjaarmastajatest ajaloouurijatest, kes arhiivitööst lugu peab, on Tartu Pauluse koguduse õpetaja Kristjan Luhamets. «Naljatamisi olen öelnud, et ei tea, kas ajaloo uurimine on minu hobi või diagnoos,» kinnitab pastor, kelle sulest on muu hulgas ilmunud raamatud Pauluse koguduse ja Kambja kihelkonna ajaloost.
«Eelkäinud põlvkondade kogemus on justkui minu isiklik Vana Testament, samuti nagu meie tänane tunnistus Kristusest on osa evangeeliumist,» selgitab Luhamets oma ajaloohuvi põhjuseid. «Esimene asi, mida arhiiviallikad eesti rahva esivanemate kohta nimeliselt ütlevad, on see, et nad kõik olid ristitud.»
Vanas Liivi tänava arhiivihoones on Luhamets käinud alates ajast, kui ta teismelisena 1997. aastal Tartusse kolis. Selle ajaga on arhiivis palju muutunud: «Salapäraga ümbritsetud väikese lugemissaali asemele sai suurem ja pidulikum, mikrofilmiaparaatide koormamise asendas veebikeskkond Saaga.» Luhamets hindab Eesti arhiivide avatust ja kasutajasõbralikkust, mis tema sõnul maailma mastaabiski haruldane. Erilised tänusõnad kuuluvad aga rahvusarhiivi Tartu lugemissaali töötajatele, kes isegi sanitaarpäevadel on lubanud uurijatel rahus oma tööd teha: «Selline vastutulelikkus kaotab inimeste vahelt barjääre ja muudab ajaloouurijad ühtehoidvaks pereks.»
Kui uus maja valmis saab, on sinna peale ajaloouurijate oodatud aga teisedki. «Küllap leidub kooligruppe või ka muuseumi ühendusi ja seltskondi, kes soovivad majaga selle avamise järel tutvumas käia,» arvab Kibal. Ühtlasi kavatsetakse avada väike püsinäitus, mis tutvustab Eesti riikluse sündi läbi isiklike lugude. «Moodsa lahendusega ja iseotsimise võimalusega näitus saab olema üks uue hoone värske märksõna ja on eeldatavasti külalistele huvipakkuv pikemat aega,» kinnitab Kibal. Samuti on tema sõnul oodata arhiivipedagoogika tegevuse elavnemist, sest uues majas on selleks ette nähtud eraldi ruumid. Kavas on luua ka uusi õppevorme, mis aitaksid muuta arhiivis ajalootunni läbiviimise veelgi õpilase- ja koolilähedasemaks.
Jääb üle loota, et rahvusarhiivi kolimine kulgeb igati sujuvalt ning uue maja avamine aitab tähelepanu pöörata võimalustele, mida on arhiivil pakkuda kõigile, kes tahavad mõista meie tänapäeva mineviku tundmaõppimise kaudu. See kehtib ka kiriku ja koguduste ajaloo kohta.
Rain Soosaar

Rahvusarhiiv
Koondab suuremat osa Eesti avalikest arhiividest
8,8 miljonit arhivaali, sh dokumendid, fotod, filmid, kaardid, pitserid jne
Vanim arhivaal aastast 1240
Keskus Tartus Nooruse tn 3 (avatakse jaanuaris 2017)
Osakonnad Tartus, Rakveres ja Valgas
Allikas: Rahvusarhiiv

Mida võib arhiivist leida kirikuelu kohta?
Aadu Must, TÜ arhiivinduse professor
Kiriku kroonikaraamatutes on mahlakalt kirjas kogu kihelkonna ajalugu – kõik tähtsamad sündmused elust, eriti aga kiriku- ja kooliasjadest. Meeldivate arengute kõrval ka õnnetused ja hädad, sõdade, epideemiate ja taudide tagajärjed ning kõmulised kuriteod. Väga huvitavad on ka kiriku visitatsiooni protokollid, kust leiame palju põnevat koguduse tegevuse, pastori isiku, samuti koolielu kohta.
Kiriku meetrikaraamatutes on kirjas kogu meie esivanemate elu: sünnid, abiellumised, surmad. Kui loeme meetrikatest vaderite nimesid, joonistuvad välja rahva omavahelised suhtlemisringid. Päris põnev on jälgida abielurännet, omaette teema on koduväi. Mõni pastor on ülimalt põhjalikult kirja pannud nii kihelkonnakooli õpilaste võimed, oskused kui iseloomu.
Kõik kirikute arhivaalid ei ole meie rahvusarhiivis. Lõuna-Eesti kuulus Liivimaa kubermangu, selle keskuseks oli Riia. Üht-teist Liivimaa konsistooriumi arhiivist on üle antud meie arhiivile, kuid palju materjale on hoiul Läti ajalooarhiivis.
Näiteks Siberisse saadetud eestlaste ajaloo uurimiseks on väga olulised sealsete luterlike koguduste arhiivid. Üks osa nendest materjalidest tehtud koopiatest on samuti jõudnud meie rahvusarhiivi.

Pildigalerii:

Selline näeb välja rahvusarhiivi uus hoone Tartus Nooruse tänaval. Internet

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)