Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Rahvas ja tema kirik

12.04.2017 | | Rubriik: Kirikuelu

Eesti Vabariigi 80. sünnipäevaks kirjutas helilooja Lepo Sumera histooriumi „Armastuse ja tulega“ („Amore et igne“), mille teksti oli koostanud Läti Henriku kroonika põhjal Linnar Priimägi. See veidralt kõlava žanrinimega teos tuli esiettekandele 24. veebruaril 1998 ja puuduvad andmed, et hiljem, välja arvatud helisalvestisena raadios, oleks seda laval veel avalikult esitatud.
Esituse järel ilmunud arvustuses iseloomustab muusikateadlane Evi Arujärv teost sõnadega: „Umbne, fataalne atmosfäär, plahvatusjõudu sisaldav askees“. Olin minagi seda kuulamas. Läänemere ristisõdade aegu siinmail elanud rahvale osaks saanud allajäämist vallutajatele ei tõlgenda ma siiski ajaloos tasa- või väljalülitamisena, ehkki eesti ühiskonna loomulik areng katkes.
Talupoegade sunnismaisus isoleeris eestlased piltlikult öeldes iseendasse, aga „vastutasuks“ säilis (pärimus)keel ja, mis kõige tähtsam, eksistentsiaalne seotus maaga. „Maarahvas“ ei vastandunud nime poolest mõisa- või linnasaksadele, vaid oligi kollektiivse eneseteadvuse tuumstruktuur.
Eestlaste koloniseerimist on püütud ühte siduda kristlusega. Räägitakse siiani pakitsevast ristimistraumast. Tõsi on, et kristlus juurdus eestlaste mõtteilmas aeglaselt, ent kesk- ja vara-uusaegsetes allikates ei leidu siiski viiteid rahulolematusele kristluse kui sellisega.
Vastuolud on olnud seotud konkreetse mõisaomaniku või vaimulikuga, täheldab ajaloolane Tiina Kala ja lisab, et pigem on talupojad üritanud poolpaganlikul viisil leida tuge kirikust. Rahvakirik saabki alguse eestlaste hõlvamisest peamiselt 13.–18. sajandil rajatud maakirikutesse, mille koguarv küünib kolmesaja viiekümneni.
Kirikukihelkonnad kattusid suures osas muistsete kihelkondadega, mistõttu väljakujunenud kohalik identiteet ühtis kogudusliku kuuluvusega. Nimepidigi ulatuvad eestlased nii kaugele, kui on kirikuraamatud. Kirik ja 18. sajandist alates ka kõrts kujutasid endast tänapäeva mõistes kohalikku tõmbekeskust. Kiriku sotsialiseeriv roll väljendub fraseologismis „kirik keset küla“. Eesti kirjanduseski „toidavad“ kirik ja kõrts intriige. Üks liigutav lugu on Anton Hansen Tammsaare „Tähtis päev“ karjapoiss Juhku nelipühiaegsest kirikus käimisest.
Luterliku reformatsiooni vaimseks südamikuks olev tees iga inimese ja rahva õigusest osa saada jumalasõnast ning sakramendist oma emakeeles algatas Eestiski kultuurilise pöörde. See viis 19. sajandi teisel poolel eesti rahvuse kujunemiseni ning 20. sajandi algul rahvusriigi rajamiseni. „Kristluse metatekstina“ (Toomas Paul) võetav Piibel (lõunaeestikeelne Uus Testament 1686 ja põhjaeestikeelne täispiibel 1739) toimis esimese haridusliku tekstina.
Emotsionaalse vastuvõtu kõrval arendasid jutlused ja Piibli lugemine diskursiivset mõtlemist. Katekismused ise olid ju üles ehitatud küsimustele-vastustele. Püha tekst polnud ainult usutunde levitamiseks või kinnituseks, vaid arendas ka probleemmõtlemist reaalsuse ning kujuteldava-jutlustatava võrdluses.
Georg Müllerilt, keda Uku Masing peab eestlaseks, säilinud jutlustes leidub eksalteeritud meeleparanduslike üleskutsete kõrval usumehele võõrast kahtlemist, nagu tal puudusid Masingu sõnul „pisimadki illusioonid selle elu suhtes“, mis inimesele siinilmas antud. Piibel oli ainus platvorm, kus valitsejad asusid valitsetavatega võrdses suhtes.
Järgmised kaks sajandit toovad eestlaste koguduste ette riburada mööda saksa päritolu pastoreid, kes oma estofiilsusega jäävad palistama teed eesti luterliku rahvakiriku sünni poole. 19. sajandi keskel saavad aga rahvuslikus ürituses määravaks köstrid (neist olulisim Johann Voldemar Jannsen) ning eestlaste endi rahvajuhtide-valgustajatena võetavad eesti soost pastorid Jakob Hurt, Rudolf Kallas ja Villem Reimann.
Vennastekogudused ning eestlaste „ärkamine“ (sõna ise on laetudki religioosselt) rahvuseks tekitab sügava veelahkme saksa ja eesti usuelus. Näiteks sobib tuua luterlikuks „paavstiks“ (L. Koidula) kutsutud Tartu Maarja koguduse õpetaja, Võru praostkonna praosti Adalbert Willigerode hurjutamised kantslist 1868. aasta kevadel „maarahva“ muutumise pärast „eesti rahvaks“.
Aasta hiljem oli laulukooride tegevusest huvitatud vaimulikust saanud aga üks I üldlaulupeo protežeesid ning J. V. Jannseni ettepanekul ka korraldustoimkonna juht. Willigerode „kuuekäänamine“ oli küll erandlik teiste baltisaksa pastorite kõrval.
Aastatel 1875–1916 lõpetas Tartu ülikooli usuteaduskonna 128 eesti noormeest, kellest pastoriks ordineeriti 93. Mõistetavalt kasvas siis ka surve saada endale eesti rahvusest pastoritega kogudusi, mis seejärel koondunuksid rahvakirikuks. Siiski tuleb möönda, et rahvakirik kujunes välja juba enne EELK institutsionaliseerumist 1917–1919.

LOOMINGU PREEMIAD

 

 

 

 

Rein Veidemann,
Tallinna ülikooli emeriitprofessor

Teemad:

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)