Rahvas algab raamatust

Eesti keele jätkusuutlikkuse teema on viimasel ajal avalikkuses palju kõneainet põhjustanud. Eriti mõtlemapanev on see, et uuringute põhjal paneksid paljud eesti koolinoored oma tulevased lapsed hea meelega ingliskeelsesse kooli.
Et olukorda parandada, peaks riik ja ühiskond seega senisest märksa enam pingutama, et eesti keele staatust parandada. Üheks oluliseks valdkonnaks on seejuures eestikeelse kirjasõna väljaandmise toetamine.
Omalt poolt pean aga paraku tunnistama, et olen viimasel ajal palju rohkem lugenud võõrkeeltes. Valin raamatuid nimelt hoolikalt vastavalt oma huvidele ja vajadustele ning sageli pole neid lihtsalt eesti keelde tõlgitud. See puudutab näiteks nii ajaloo- ja sotsiaalteaduste kui religioonialast kirjavara.
Ilmselt oleks seega vajalik süstemaatilise riikliku tõlkeprogrammi algatamine, mis võimaldaks meie lugejateni tuua hästi läbimõeldud valiku nii klassikast kui parasjagu aktuaalsetest ilu- ja aimekirjanduse teostest. Lisaks sellele võiks ilmuda eraldi algupärane raamatusari, milles tutvustataks teatud probleeme kohalikust vaatenurgast lähtudes.
Ent kõigest sellest pole vähimatki kasu, kui lugejaid on liiga vähe. Võimalik, et just see saabki eesti keelele saatuslikuks, sest raamatute väljaandmine ei tasu ennast ära. Seetõttu on eesti keele tuleviku pandiks massiline lugemisharrastus. Kui raamatutarkusest saab ainult väikesearvulise haritlaskonna pärusmaa, jääme konkurentsis vanemate ja suuremate kultuurkeeltega nimelt päris kindlasti alla.
Esimesel iseseisvusajal koolis käinud põlvkonna puhul ongi mulle muljet avaldanud mitmete algharidusega piirdunud ja lihtsat tööd teinud inimeste elav huvi maailma vastu ning mitmekesine lugemus. Praegu on aga valitsevaks saanud arusaam, et hariduse ja ka eneseharimise eesmärgiks on pelgalt vajalike oskuste omandamine elus haljale oksale jõudmiseks. Lugemine silmaringi avardamise eesmärgil on seetõttu mõnegi meelest lihtsalt ajaraiskamine.
Kuna emakeelset kirjandust napib ja loetu üle pole kodumaal ka eriti kellegagi arutleda, eelistavadki paljud noored raamatusõbrad võõrkeelset kirjavara. Pole siis ime, et nende eestikeelsesse kõnesse lipsab üha rohkem ingliskeelseid väljendeid. Olen näiteks oma kõrvaga kuulnud, kuidas tudengid omavahel arutavad, et source’isid olevat research’i jaoks raske leida.
Seega oleks eesti keele jätkusuutlikkuse tagamiseks vajalik eestikeelse kirjanduse väljaandmise kõrval ka ühiskonnas levivate väärtushinnangute muutumine. Kui seda ei õnnestu saavutada, seisame silmitsi ohuga, et juba paari põlvkonnaga võib eesti keel esmalt taanduda madala sotsiaalse staatusega inimeste suhtlusvahendiks ning hääbuda seejärel hoopis. Vaid pidulikel puhkudel, mil tahetakse oma kohalikku identiteeti esile tõsta, öeldaks selles paar sõna – umbes samamoodi nagu laulupidudel rahvariideid kantakse.

 

 

 

 

Rain Soosaar,
reporter