Rahvaloendusel selgub inimeste seotus usuga

Rahvaloenduste korraldamine on iidne traditsioon, millest on juttu Piibliski. 

Joosepi ja Maarja Jeesuse sünnilinna rändamise põhjuseks oli rahvaloendus, mille kohaselt pidid kõik mehed end kodukohas üles märkima. Aegade jooksul on loenduste korraldamine muutunud ja juba ammu ei ole inimestel tarvis end kodust eemale registreerima minna, loenduseks piisab registriandmetest.

Viimase ligemale saja aasta jooksul on kogu maailmas rahvaloendusi koordineerinud ÜRO. Muu hulgas on nähtud ette, et loendused peaksid toimuma iga 10 aasta järel. See võimaldab hinnata ja ennustada Maa rahvaarvu ning näha ette olulisi globaalseid probleeme.

Ukselt uksele ei tule

Euroopa Liitu kuuluvates riikides koordineerib rahvaloenduste korraldamist liidu statistikabüroo ehk Eurostat. Liidu koosseisu kuuluvate riikide esindajad otsustavad, milliseid tunnuseid tuleks rahvaloenduste käigus kindlaks teha. Andmete võrreldavuseks toimub kogu Euroopa Liidus rahvaloendus samal aastal, kusjuures täpse loenduse hetke valib iga riik vastavalt oma eelistustele. Eestis on loendusmomendiks 2021. aasta 31. detsember kell 00.00, mis tähendab, et kõik loendusandmed fikseeritakse selle hetke seisuga.

Kui varasematel aegadel tähendas rahvaloendus, et ukselt uksele käis loendaja, kes küsitles kõiki inimesi ja märkis nende andmed üles ankeeti või sisestas sülearvutisse (2011. aastal), siis käesoleval aastal võetakse Eestis põhiline osa andmetest riiklikest registritest. Eestis on välja töötatud väga hea registrite süsteem, mis võimaldab kõigi elanike kohta saada info kätte suurt hulka erinevaid andmekogusid kombineerides. Siinkohal on sobiv meenutada, et igal Eesti inimesel on võimalik oma andmeid registrites kontrollida. Soovitav on, et igaüks täpsustaks rahvastikuregistris oma elukoha andmed ja kontrolliks, kas registris on kirjas ka viimati omandatud haridustase.

Suhtumisest religiooni

Ometi ei ole Eestis olukord selline nagu Soomes või teistes Põhjamaades, samuti Lätis, et inimesi loendusega seoses üldse ei küsitleta. Eestis on uurimisteemasid, mis huvitavad mitmete valdkondade teadlasi, kes hea meelega näeksid rahvaloenduse käigus lisaks rahvusvaheliselt kokku lepitud teemadele ja uurimistunnustele veel täiendavate valdkondade kohta küsimuste esitamist. Nende uuringute huvides seotakse rahvaloendusega täiendav uuring, mis käsitleb Eesti elanike keele- ja murdeoskust, tervise enesehinnangut ning suhtumist religiooni. 

Uuring teostatakse valikuuringuna, nagu rahvusvaheliseltki on kombeks loenduse rahvuslike või riigipõhiste lisaküsimuste puhul. Kasutatav valim on nii suur, et piisava täpsusega on võimalik saada andmeid iga valla ja linna, samuti iga vanuserühma kohta. Küsitlus toimub sarnaselt kõigi viimasel ajal toimunud küsitlustega: kõigepealt antakse võimalus täita ankeet internetis, seejärel pöördutakse valimisse kuuluvate leibkondade esindajate poole, kes veebis oma vastuseid ei andnud. Seekordne loendusankeet on võrdlemisi lühike – ei sisalda neid andmeid, mida saadakse registritest – ja seega ei ole veebis vastamine ega telefoniintervjuu kuigi pikad, piirdudes reeglina 5–7 minutiga.

Valikuuring on laiendatav Eestile

Loenduse küsimuste ring on traditsioonidega piiratud, üldiselt küsitakse loendusel faktilisi andmeid, harva hinnanguid, samuti ei küsita loendustel sissetulekute kohta. Seega ei anna loendus otseselt pilti rahva elujärjest ja murekohtadest. Siiski annab loendushetkel kokkupandav andmestik pildi elanike elamistingimustest, niihästi eluruumide ruumikusest kui ka vajalike kommunikatsioonide ja mugavuste olemasolust. Saab selgeks, milline on elanikkonna haridustase, millistes valdkondades inimesed töötavad, aga ka see, kus Eesti elanikud elavad ja kui paljudel on tarvis tööl või ka koolis käimiseks teise valda, linna või maakonda liikuda.

Valikuuringuga kogutud lisaküsimuste vastustest, mis on kogu Eesti elanikkonnale laiendatavad, saab selgeks ka tervisemurede ja neist tulenevate piirangute esinemissagedus erinevate piirkondade ning erinevas vanuses inimeste puhul.

Rahvaloendusega seotud uuring annab statistilise pildi ka selle kohta, kuidas inimesed ise tunnetavad endi seotust usuga. Seejuures ei tarvitse inimeste tunnetus ühtida tavapäraste standarditega, nagu näitavad testküsitlusel väljendatud arvamused „pean omaks mitut usku“, „olen küll ristitud ja kuulun kogudusse, aga usklikuks end ei pea“, „ei kuulu ühtegi kirikusse, aga usun, et on olemas mingi kõrgem võim“ jne. Vastajatel on võimalus valida loetelus esitatud uskkondade vahel või lisada endale sobiv. Seega võib juhtuda, et loendusel jääb küll kahe silma vahele mõni paarikümne osalejaga usurühmitus, kuid sellest suuremate koguduste või organisatsioonide kohta vajalik teave saadakse.  

Ene-Margit Tiit, 

statistikaameti rahvastikustatistika ekspert