Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Rahvaloenduse tulemusi oodates

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

Kristjan Luhamets.

EELK kirikurahva seas pöörati üsna suurt tähelepanu äsjasele rahvaloendusele, sest selle tulemused peaksid muu hulgas andma aimu ka luterlaste osakaalust Eesti rahvastikus.

Tõsi, päris üheselt see EELK kandepinda meie ühiskonnas hinnata ei võimalda. Tunnen näiteks isiklikult inimesi, kes end luterlasteks peavad, ent samas EELKst rõhutatult distantseeruda tavatsevad. Teisalt aga neidki, kes pole kristlased ega mõnikord isegi ristitud, ent luteri kirikusse suure sümpaatiaga suhtuvad. Seda arvesse võttes möönan, et küllap peegeldab luterlaste osakaal rahvastikus siiski mingil määral ehk tõesti ka „EELK mõjusfääris“ olevate inimeste hulka.

Teistes Euroopa riikides toimunud äsjaste rahvaloenduste tulemused ei anna põhjust arvata, et see arv viimasel ajal kasvanud oleks. Näiteks Slovakkias oli 2011. aasta rahvaloenduse järgi usulise kuuluvuseta slovakke 13,4%, mullu aga tervelt 23,8%. Tähtsaimaks usutunnistuseks on riigis roomakatoliiklus, mille usklike arv on aeglaselt, ent järjekindlalt langenud: 2001 oli neid 69%, 2011. aastal 62% ja nüüd 56% rahvastikust.

Ka Tšehhis näitasid mulluse rahvaloenduse tulemused sarnaseid tendentse. Kui kümne aasta eest oli usuta inimesi seal 34,5% kogu elanikkonnast, siis nüüd juba 47,8%. Kristlaste osakaal vähenes sama aja jooksul 13,2%-lt 11,7%-le; lõviosa neist on Tšehhiski roomakatoliiklased. Kasvanud on aga nende osakaal, kes ennast küll usklikuks peavad, kuid ei seosta end ühegi konkreetse usutunnistusega. 2011 oli selliseid 7,3%, nüüd aga 9,6%. Usku puudutanud küsimusele jättis vastamata 30% loendatutest.

Need arvud on kooskõlas arvukate sotsioloogiliste uuringute tulemustega, mille kohaselt on nii end kirikuliikmeteks pidavate kui kristlust praktiseerivate inimeste arv püsivas languses peaaegu kõikides lääneriikides. Isegi kaua aega usulembuse poolest erandlikeks peetud Poolas, Iirimaal ja USAs on sekulariseerumine viimastel aastakümnetel täishoo sisse saanud.

Ent usuleigus ei tähenda alati seda, et rahva seas kirikut omamoodi siiski au sees ei peetaks. Ilmekas näide selle kohta on Inglismaa, kus nagu meilgi regulaarseid kirikuskäijaid väga napilt ja usuühenduste liikmete arv langemas. Ent ühiskonna või üksikisiku elus pöördeliste sündmuste puhul otsitakse sageli ikka veel ühendust kirikuga. Ka on enesestmõistetav, et kirik mitmesuguste ühiskondlike küsimuste arutelus sõna võtab. Ja kriitikat näiteks valitsuse sotsiaalpoliitika aadressil pannakse avalikkuse poolt ka tähele, ehkki selle mõju otsustajatele näib siiski üsna tühine olevat.

Mõneti samamoodi on asjad ka Eestis. Äsja toimunud rahvaloenduse võrdlemine 2011. aasta omaga on korralduslike eripärade tõttu küll veidi raskendatud, ent arvata võib, et nüüdsed tulemused näitavad luterlaste osakaalu järjekordset langust. Suur osa eelmisel korral end luterlaseks märkinuist on ju nüüd juba igavikku lahkunud, nooremate põlvkondade seas oli luterlik identiteet aga kümme aastat tagasi märksa vähem levinud. Vaevalt et see vahepealgi nende seas palju populaarsemaks on saanud.

Ka usulise ühendusena on EELK praeguseks juba väga kokku kuivanud. Kui uskuda Levila veebilehe hinnangut, käib üle kogu Eesti ühel tavalisel pühapäeval luterlikel jumalateenistustel kokku umbes 5000 inimest, st kahe Tallinna Kaarli kiriku jagu rahvast. Aktiivseid kirikunoori on aga enam-vähem sama palju kui tegevvaimulikke (vt Eesti Kirik, 2. veebruar, lk 4).

Ent ühiskondliku, kultuurilise ja identiteediga seonduva tegurina pole ristiusk meilgi oma külgetõmbejõudu minetanud. Miks muidu armastavad meilgi nii paljud poliitikud oma kristlikku usutunnistust ja kirikulembust rõhutada. Tähelepanuväärne on seegi, et hiljutise uuringu „Elust, usust ja usuelust“ kohaselt leiab ligi 2/3 Eesti elanikest, et ristiusk on neile lähedane. Isegi kui arvestada, et suur osa neist ei pruugi konkreetselt EELK suhtes sugugi sama suurt lähedust tunda, näitab see, et luteri kirikul ei puudu ilmselt ka praegu võimalused eestlaste seas veidi oma kandepinda laiendada.

Ent need võimalused on piiratud. Nagu öeldud, näib nii kiriku liikmete, kirikuskäijate kui usujuhtide autoriteedi langus praegu kogu läänemaailmas jätkuvat, sõltumata sellest, mida kirik mingil konkreetsel maal teeb või tegemata jätab, millised on ta suhted riigiga, kas koolides on või ei ole usuõpetust jne.

Sotsiaalteadlased vaidlevad siiamaani selle protsessi põhjuste üle. Tõenäoline on aga, et seni kuni usu ja kiriku renessanssi ei toimu mingi ime läbi suuremates ja mõjukamates Euroopa riikides, pole põhjust seda ka Eestis oodata.

 

 

 

 

Rain Soosaar,

kodanik