Esileht » Arvamused » Kolumn »

Rahvaloendaja külaskäik

08.05.2013 | | Rubriik: Kolumn

Nüüdseks on Eesti rahvas ja tema usk ära loendatud – 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse andmete põhjal on 15aastaste ja vanemate eestimaalaste hulgas õigeusklikke 176 773 ja luterlasi 108 513. Kui 2000. aasta rahvaloendusel tunnistas luteri usku 14,8% ja õigeusku 13,9% elanikkonnast, siis mullu olid vastavad protsendid 10 ja 16.
Mis siis õigupoolest lahti on? Postimehe juhtkiri (30.04) viibutab kiriku suunas näppu: «Kui kirik on autoritaarsuse ja minevikku hoidmise poole kaldu, hakates end tasahilju vastandama üldisele suundumisele demokraatia, avatuse ja sallivuse poole, on lõhe kasvamine paratamatu.»
Peapiiskop Põder on täpselt vastupidisel seisukohal: «Pole võimatu, et luterluse populaarsust ja usaldatavust on kahandanud katsed kirikut «moderniseerida». Inimesed eelistavad alalhoidlikku, ehedat usku.» (PM, 02.05) Teoloog Jaan Lahe arvates peaks EELK juhtkond kiiresti tellima põhjaliku uuringu põhjuste kohta, miks kirikust eemaldutakse, ja tegema selle põhjal eneseanalüüsi (PM, 02.05).
Neil kõigil ja paljudel teistel on omast kohast õigus. Minu meelest on puhkenud diskussioonis aga kõige rohkem pakku tabanud kaks kõrvaltvaatajat. Üks neist on – nii üllatav kui see ka ei tundu – kirjanik Andrus Kivirähk. Olgugi et ma ei jaga suuremat osa tema kolumnis «Kristlased ja kirik» (EPL, 04.05) väljendatud arusaamadest, on tal tuline õigus imestada: «Inimestelt küsiti rahvaloendusel, kas nad on luterlased, katoliiklased, baptistid – aga mitte seda, kas nad on kristlased. Mis peaks ju olema kõige tähtsam!»
Heakene küll, see, et rahvaloendajad soovisid teada just inimeste seotust ühe või teise kirikuga, on tegelikult arusaadav. Kuid see, et luterlased ise ajakirjanike pakutud sööda alla neelavad ja hakkavad arutama, miks «meie omad» õigeusu vendadele alla jäid või kas oli viga hoopis kohtunikus – justkui oleks tegemist jalgpallimatšiga –, on hoopis teine asi. Pisut rafineeritum on laskuda (taas) arutlusse, mis siis on luterluse või eesti luterliku traditsiooni eriomased tunnused.
Pean tunnistama, et ma ei ole kunagi päriselt aru saanud murest luterliku identiteedi pärast. Liitusin EELKga mitte sügava teoloogilise refleksiooni tulemusena, vaid see oli mulle – nagu ka paljudele teistele kaasmaalastele – kõige loomulikum ja käepärasem valik käimaks Kristuse jälgedes. Kui oleksin sündinud Poolas, siis oleksin tõenäoliselt katoliiklane, ja Hiiumaal võinuks minust väga vabalt saada baptist.
Ärgu mõistetagu mind valesti – olen sooritanud magistrieksamid luterlikus dogmaatikas ning Lutheri «Valitud tööd» seisab mu öökapil käeulatuses. Ma armastan Eesti luterlikku kirikut kui oma vaimulikku ema, kuid minu jaoks on tähtis eelkõige see, et saan EELK liikmena olla osaduses Kristuse ja tema püha üleilmse apostliku kirikuga.
Ühe teatud ajastu või paikkonna luterliku traditsiooni konserveerimine või renoveerimine on mulle teisejärguline. Seepärast nõustun Andrus Kivirähaga: «Olen päris kindel, et ka Kristus ise poleks soovinud vastata rahvaloendaja küsimusele, kas ta peab ennast katoliiklaseks, luterlaseks või kellekski teiseks.»
Teine terane tähelepanek, mida võiks lausa prohvetlikuks sõnumiks pidada, pärineb ühest kommentaarist Jaan Lahe ülalviidatud arvamusloole Postimehes: «Inimeste irdumine organiseeritud grupeeringutest ja individualismi üldine kasv on üleüldine ja puudutab kirikut samavõrd teiste ühiskonna sektoritega. Võõrandumine parteidest ja poliitikast, igasuguse ühistegevuse hääbumine, mis nõuab isiklikku pidevat panustamist jne (ei taha seda hala jätkata) on üldine foon.
Aeg soosib tarbimist, passiivsust, orienteerumist kerglusele. Need on heade aegade tunnuseks. Ega kirik jää sellest puutumata. Ootame ära nafta- ja elektriajastu lõpu. Sõjad, nälja, epideemiad. Aega veel on – analüüsideks ja üldistusteks.»
Meelis Atonen lõpetas oma ettekande frantsiskusepäeva konverentsil 4. oktoobril 2012 Viljandi Jaani kirikus tõdemusega, et pidu Euroopas on läbi – ees ootavad rasked ajad. Aga just rasketel aegadel hoiavad inimesed ühte. Aeg, mil kirikut on taas tarvis paljudele eestimaalastele, võib tulla rutem, kui me arvame. Niisiis peaksime praegu valmistuma pigem peo lõppemiseks kui püüdma iga hinna eest jalga ballisaali ukse vahele saada.
Lõpetuseks aga tore lugu Jürgen Rooste poeemist «Rahvaloendaja» (Vikerkaar 1-2/2012). Rahvaloendaja küsimusele «Üksinda elate siin?» vastab memmeke uhkusega: «Üksi, ikka üksi. Lapsed puha välismaal. Poeg on Soomes vangis, tütar Berliinis …» – «Kes siis mina olen?» kostab teisest toast käre vanamehehääl. – «Sina ole vait! Ega nad iga lolli ja joodikut ka ei loe!»

Tiitus,Marko

 

 

 

 

Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)