Esileht » Arvamused » Arvamus »

Rahvale mõeldes, sada aastat ja kauem

09.05.2012 | | Rubriik: Arvamus, Nädala ringvaade

Niisuguseid nädalaid, nagu oli eelmine, ei ole sageli. Ühtpidi nädal nagu iga teine, kus esmaspäevale järgneb teisipäev, ühele tööle järgmine ning sinna vahele mahub killuke puhkust. Ometi jäävad need päevad eriliselt meelde. Neis heiastub igavik, mille algus on kauge aja taga ja lõpp kuskil tundmatuses.
Eesti filmi sajandiauhindade galal Tartus esmaspäeval ütles parimaks filmiks tunnistatud «Kevade» lavastaja ja stsenarist Arvo Kruusement: «Tunne on tugev ja hea, et rahvas peab lugu sellest, mis on tehtud. Selles see asi ongi, et me ju teeme rahvale filme, mitte oma tuttavatele ja sõpruskonnale, ja siis imetleme teineteist. Rahvale on tarvis teha, ja mida rohkem vaatajaid, seda uhkem. Sinnapoole peab püüdma. Vaataja taipab kohe ära, kus on võlts ja vale, ega lähe seda vaatama.» Need olid pika elu – 84 aastat – elanud targa filmimehe sõnad. Ju mõtles ta nii ka siis, kui filmi tegi. Muidu poleks sellest saanud meie üht armastatuimat linateost. 
Oma armastust ja viimast austust, ka kaastunnet lähedastele, jagasid linlased järgmisel päeval, teisipäeval tartlasele Tiit Veeberile, kes ennast linnakodanikuks kutsus. Tema ärasaatmisele Tartu Peetri kirikusse astudes tundus pühapaik olevat justkui erilist valgust täis, peopesa aga tundis mäletavat mehe kunagist tugevat käepigistust.
Sellele valgusele pühakojas leidsin oma seletuse – see oli Tiit Veeberi tõeks saanud unistus uuenenud kirikust, millesse ta jõuliselt panustas. Just tema hoolimine, lihtsus, energia ja tahe aidata inimesi, väärtustada riiki ja peret oli see, mis tõi tol päikselisel kevadpühal Peetri kiriku rahvast täis. Temaga tehtud telesaadet saatesarjast «Ajalik ja ajatu» Tiit enam ei näinud, mahajääjad võisid seda vaadata pühapäeval. Haigus võitis selle võidujooksu, küll jääb tema elatud elu meiega, nagu ka tema pooleli jäänud unistused. Oleks meil üheskoos jaksu need lõpuni viia.    
Rita Puidet

Ilmunud:

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)