Esileht » Arvamused » Arvamus »

Rahvahääletuse ja -algatuse eetika ja moraal

04.11.2020 | | Rubriik: Arvamus

2021. aasta kevadel toimuv rahvahääletus riigielu küsimusena abielu mõiste üle on tekitanud segadust seoses küsimustega rahvahääletuse eetikast ja moraalist ning sellest, miks üldse peaks ühiskond vajama rahvahääletust, iseäranis valdkonnas, mis tegeleb era- ja intiimküsimustega. 

Alustagem moraalist. Inimsuhetes on ikka nii, et suhte eri osapooltel on erinevad huvid ja arusaamad. Loomakaitsjatel ja jahimeestel, karskusseltsil ja veiniklubil võivad olla eri arusaamad heast (looma kohtlemisest, alkoholi tarbimisest). Abieluga on samamoodi. Ühiskonnas ja erakonnamaastikul on nii neid, kes toetavad abielu mehe ja naise vahel, kui ka vastupidi – rohelised ja sotsiaaldemokraadid toetavad kahe täiskasvanu õigust abielluda sõltumata nende soost. Moraal tähendab seda, et neil osapooltel on erinev arusaam heast abielu legaalsest korraldamisest.

Eetika (kui viisakus, lugupidamine) puudutab seda, kuidas sel puhul vaatelised vastased omavahel suhtlevad. Rahvahääletuse vastased on nimetanud seda ühiskonna lõhestamiseks ja vihareferendumiks, mille tõttu võib jääda mulje, et kui ma peaksin toetama abielu mehe ja naise vahel, siis selline seisukoht asetab mu väljapoole normaalseid ja häid inimesi, vihkajate ja lõhestajate leeri. Ei ole nii. 

1992. aastal avaldas ajakiri Akadeemia (septembrikuu number) Edward Shilsi artikli „Kodanikuühiskonna voorus“, milles autor väitis, et liberaaldemokraatiat peamiselt eristab see, kuidas selles ühiskonnas koheldakse oma maailmavaatelist vastast. Vastasega ollakse eri meelt, ent tunnustatakse tema õigust oma vaadetele ja nende esindamisele. Vastane ei ole riigireetur, rahvavaenlane, kurjuse ja viha esindaja.Rohelistel ja sotsidel on õigus toetada samasooliste abielu, Isamaal ja EKRE-l abielu mehe ja naise vahel. 

Miks tahetakse abielu küsimust käsitleda rahvahääletuse (Isamaa ja EKRE) ja rahvaalgatuse (roheliste petitsioon) vahendusel? Teiste riikidega võrdluses on Eestis rahvaalgatuse ja -hääletuse tava ja praktika allpool normaalset keskmist – kodanikud ei saa algatada üleriigilisi rahvahääletusi, ei vali otse ühtki poliitilise ameti kandjat ning kodanikualgatuse lubatud meetmed kohalikul või riigi tasandil ei ole siduva jõuga. Üleriigilist rahvahääletust on kasutatud vaid siis, kui teisiti ei saagi (põhiseaduse vastuvõtt 1992 ja ELiga liitumine 2003). 

Põhjus, miks abielu käsitletakse nii rahvahääletuse kui rahvaalguse vahendusel, seisneb selles, et teema läheb inimestele korda ning puudutab paljusid inimelu osasid: haridust, laste kasvatamist, vanemate õigusi (sh laste õigusi langetada valikuid ilma vanemate nõusolekuta), põlvkondadevahelisi suhteid, seksuaalkasvatust, kultuurinorme, soorolle, sõnavabadust (sh sõnade nagu perekond, mees ja naine, isa ja ema kasutamist), vihakõnet, usuvabadust, maailmavaatelist mitmelisust või monismi, vähemuste kaitset, mitmekultuursust ja kiriku autonoomiat. Neist mitmetes on juba vastu võetud kõigile siduvaid otsuseid, ilma et need teemad oleks alati ühiskondlike osapoolte vahel piisavalt läbi räägitud. Rahvahääletus ja rahvaalgatus (petitsioon) annavad selleks võimaluse.

 

 

 

 

Alar Kilp,

Tartu ülikooli lektor, politoloog

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)