Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Rahvahääletus Eestis, kus kristlus oli au sees

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

Usuõpetuse teemalise rahvahääletuse tulemused valdade, linnade ja alevite kaupa on hõlpsalt kättesaadavad, sest need avaldati ajakirjas Eesti Statistika (1923, nr 14(3)).

Neid uurides torkab kõigepealt silma, et peaaegu kõikides setu, rannarootsi ja vene enamusega valdades oli toetus usuõpetusele väga kõrge – enamasti isegi üle 90%. Eestlaste seas oli poolehoid usuõpetusele harva nii üksmeelne. Ometi olid nemadki tollal veel üles kasvanud keskkonnas, kus kristlust üldiselt au sees peeti, isegi kui kirikus käimine mõnel pool juba märgatavalt vähenema oli hakanud. Piirkondade ja valdade hääletustulemuste võrdlemine aitab õnneks valijate hääletusmotiividest siiski üsna hästi aimu saada.

Pole üllatav, et usuõpetusele avaldati eriti suurt toetust valdades, mis olid tollal oma usklikkuse poolest tuntud. Näiteks tugeva vennastekoguduse mõjuga Nabala ja Riisipere vallas oli poolthääletajaid isegi üle 95%. Kõnekas on seegi, et Põhja-Eestis (endine Eestimaa kubermang), mida omal ajal Lõuna-Eestist (endine Liivimaa) religioossemaks ja kirikusõbralikumaks peeti, oli ka rahvahääletusel nii hääletusaktiivsus (71% vs. 66%) kui poolthääletajate osakaal (75% vs. 68%) mõnevõrra suurem.

Tõsi, oma mitmepalgelise ja kohati väga innuka religioossuse poolest tuntud Lääne-Eestis võitsid üsna mitmel pool hoopis usuõpetuse vastased. Nii juhtus näiteks Ida-Saaremaal, suuremas osas Hiiumaast ning Edela-Eesti rannikul. Osalt oli siin põhjuseks see, et osa õigeusulisi ja vabakirikute pooldajaid tegi kihutustööd usuõpetuse vastu. Nad kartsid nimelt, et kui usuõpetus koolidesse viiakse, hakatakse seda õpetama luterlikus vaimus. Ent teiselt poolt oli Lääne-Eesti ka vaene piirkond, mistõttu seal oli suhteliselt suur poolehoid vasakpoolsetele parteidele. Just nood olid aga omal ajal olnud usuõpetuse algkoolidest väljajätmise taga ning tegid ka rahvahääletuse eel väga ägedat vastukampaaniat.

Ilmekalt kajastavad selle kihutustöö vilju ka hääletustulemused töölisasulates ja -linnaosades. Usuõpetuse pooldajad jäid vähemusse näiteks Sindis (23%), Kundas (44%) ja Narvas Kreenholmi valimisjaoskonnas (34%). Pole kahtlust, et just vasakpoolsete mõjuga saab seletada usuõpetuse mahahääletamist ka mitmel pool Lõuna-Eestis, sealhulgas mõnes Mulgimaa vallas. Näiteks Sangastes ja Karulas võis aga lisaks oma osa mängida ka õigeusuliste suur osakaal rahvastikus.

Veel paelub tähelepanu huvitav seaduspärasus, et väga suur (sageli üle 90%) oli toetus usuõpetusele ka Peipsi-lähedastes ja eestlaste etnilisel idapiiril asunud valdades. Võib vaid oletada, et see kajastab mingil moel seal elanud eestlaste kontakte setude ja venelastega, kes, nagu mainitud, peaaegu üksmeelselt poolt hääletasid.

Kokkuvõttes jääb hääletustulemuste võrdlemise põhjal mulje, et neis ei pruukinud mõnigi kord peegelduda mitte niivõrd valijate suhtumine usku, kuivõrd nende hoiakud luteri kiriku suhtes ning poliitilised eelistused.

Rain Soosaar