Esileht » Arvamused » Arvamus »

Rahva püsimise huvides

12.02.2003 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Eesti Kiriku eelmises numbris andis Alar Kilp ülevaate jaanuari lõpul toimunud kirikuvalitsuse ja nelja suurema erakonna esindaja kohtumisest. Ühise laua taga püüdsime selgitada, kas ja milles näevad erakonnad meie kirikut partnerina, kellega tahetakse koostööd teha. Lähtusime eeldusest, et meid seovad vähemalt kaks asja. Üheltpoolt mure Eesti ühiskonna olukorra, eriti selle vaimse ja kõlbelise tervise pärast. Teiseks aga tahe aidata kaasa rahva elujõu tugevdamisele.
Soov oli kuulda parteijuhtide eneste käest, milles nad näevad kiriku rolli ühiskonnas ja millistes valdkondades nad arvestavad kirikupoolse panusega. Hea oli tõdeda, et erinevate osapoolte seisukohtades ja nägemustes leidus palju ühist.
Konkreetsete küsimuste kõrval (religiooniõpetuse vajadus üldhariduskoolis, pühakodade säilitamise ja arendamise programm, perekonna ja lapse väärtustamine, sotsiaaltöö ja hingehoid riiklikes institutsioonides) toodi esile oma ootusi kiriku suhtes. Noppisin neist välja mõne iseloomulikuma.
«Kirik on meie liitlane moraali taastekkel ehk senikehtinud moraali tagasitoomisel.» (Ain Sepik) «Kirikute ülesanne seisneb eelkõige ühiskonna tasakaalustamises ning vastukaalus tarbimist rõhutavale ühekülgsele arengule.» (Tunne Kelam) «Kirikud on vaimse dimensiooni hoidjad. Alternatiivina meedia ja rahamaailma pealetungile vajavad vaimsed väärtused õpetamist ja hoidmist.» (Villu Reiljan) «Kirik on vaimse tervise taastootja ning vajadus selle järele kasvab. Vajame ausust, korrast lugupidamist, vastastikust usaldust ja üksteise austamist.» (Juhan Parts)
Veel pöörati tähelepanu kirikule kui meie kultuuri hoidjale ja kujundajale. Aga kõlama jäi ka mõte, et kirik peaks aitama kaasa suundumuste, harjumuste ja väärtushinnangute – ühe sõnaga ühiskondliku teadvuse – muutmisele rahva püsimise huvides.
Kriitilises olukorras oodatakse kiireid lahendusi. Kogemus kinnitab, et see ei ole reaalne. Midagi lõhkuda ja lammutada on kerge. Ülesehitamine nõuab hoopis rohkem aega ja vaeva. Kirjanik Mihkel Mutt on öelnud meie esimesele iseseisvusajale viidates: «See vähene, mis paarikümne aastaga tekkima hakkas, uhuti järgneva poole sajandiga minema. Et mingid hoiakud ja väärtused kinnistuksid, peavad need ilmselt kehtima mõnda aega kõikide ringi tatsuvate põlvkondade teadvuses vanaisast pojapojani.»
Meie hädad nõuavad jagusaamiseks tõepoolest mitme põlvkonna visa ühispingutust. Kas meil on selleks jõudu ja tahtmist? Kas meis on valmisolekut ja tahtmist seada ühishuvid ja ühishüve kõrgemale eraviisilisest või erakondlikust omakasust?
Erakondade ootused kiriku suhtes on kasvanud välja heast tahtest leida liitlast olukorra parandamisel. Kuigi võib tunduda, et need ootused jäävad nähtava reaalsuse piiresse ega ulatu kiriku põhiülesandeni, kostab neist läbi küsimus kiriku – Kristuse Ihu – ja selle iga liikme usu ehtsuse järele. Kas me elame endale või Issandale? Kristlastena oleme kutsutud käima uues elus (Rm 6:4) ja andma sellest maailmale tunnistust.
Jaan Kiivit,
peapiiskop

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)