Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Rahva kõnetamise kunst

04.01.2017 | | Rubriik: Nädala ringvaade

Lõpule jõudval pühadeajal saime taas veidi igapäevatööst hinge tõmmata ja pikemalt lähedastega koos olla. Paljud kristlased kasutasid ka võimalust tavalisest rohkem jumalateenistustel osaleda ning vaimulikele asjadele mõelda.
Ent kirikus käib jõulude ajal rohkesti neidki inimesi, kes usu vastu erilist huvi ei tunne. Ka ilmalik ajakirjandus tavatseb vaimulikega ühendust võtta, et nad pühade tähendusest räägiksid. Kuidas aga kristlikust jõulusõnumist kirikukaugetele inimestele rääkida? Küllap valmistas see küsimus peamurdmist mõnelegi kirikuõpetajale. Mõned neist otsustasid keskenduda evangeeliumi kuulutamisele, teised pöörasid tähelepanu ka identiteediküsimustele ja meie aja päevaprobleemidele.
Pühadenädalal on kombeks teha kokkuvõtteid möödunud aastast. Seegi ülesanne pole kergete killast, sest nõuab prioriteetide paikapanemist. Millised teemad ja sündmused, kordaminekud ja ebaõnnestumised väärivad äramärkimist ning millised mitte? Tehtud valikud ütlevad meie identiteedi, maailmavaateliste aluste ja kultuuritausta kohta nii mõndagi.
Eriti raske on riigijuhtidel, kes peavad uusaastatervitusega esinema. Seda jälgivad ju nii paljud inimesed, kes ootavad sellest kogu rahva ühiste eesmärkide sõnastamist. President Kersti Kaljulaid pööras oma seekordses läkituses näiteks suurt tähelepanu julgeolekuteemale ja rõhutas vajadust üksteisest hoolida. Ent hoolimata presidendi heast tahtest ei õnnestunud tal kuigi edukalt rahvast ühendada. Nagu tavaliselt, meeldis tema esinemine mõnedele väga, teistele aga üldse mitte.
Küllap tekitasid ka vaimulike jõuluaegsed esinemised kuulajaskonnas vastakaid emotsioone. Moodustavad ju rahva väga erisuguse biograafilise tausta, eluviisi ja tõekspidamistega inimesed. Vaevalt suudaks keegi sellise jutluse maha pidada, et see kõigile täpselt ühtviisi arusaadav oleks ja südamesse läheks.
Rain Soosaar

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)