Esileht » Arvamused » Kolumn »

Rahutu on meie süda…

06.02.2008 | | Rubriik: Kolumn

Lisaks muule võib vist öelda, et paastuaja mõte on võita meile loomuomane rahutus ning leida tõeline rahu Jumalas. Tõmbuda pisutki tagasi oma igapäevastest rahmeldustest ning keskenduda olulisele. Ent päriselt ei kao rahutus siiski kuhugi. Sel aastal on paastuaja algus sattunud teistegi tähtpäevade lähistele. 31. jaanuaril tähistasime 1919 peetud Paju lahingut, mille tulemusena leidis igavese rahu üks Vabadussõja sümbolfiguure Julius Kuperjanov. Ent tema puhkepaik Raadi kalmistul oli aastaid üsna rahutu koht, kus tudengid käisid küünlaid süütamas ning puude varjust hiilisid neid «julged mehed».

Tartu rahus, mis sõlmiti 2. veebruaril 1920, tõotas Nõukogude Venemaa pühalikult, et tunnustab Eesti Vabariigi rippumatust igavesest ajast igavesti. Õiget rahu ei toonud seegi dokument. Kui teoloogid on aastatuhandeid pead murdnud, kui pikk igavik õieti on, siis rahvakomissarid andsid viimaks selge vastuse: umbes kakskümmend aastat.
Nende kahe meie riigi jaoks olulise sündmuse vahele jääb aga veel kolmaski, mitte vähem oluline tähtpäev, nimelt Gregoriuse kalendri kasutusele võtmine Eestis 1. veebruaril 1918. Õigemini järgnes toona 31. jaanuarile kohe 14. veebruar (mida siis veel ei nimetatud sõbrapäevaks). Lugu ise oli küll alguse saanud juba üle kolmesaja aasta varem.
Nimelt kuulutas paavst Gregorius XIII 24. veebruaril 1582, et senine Julius Caesari poolt aastal 46 eKr kehtestatud kalender on tühistatud. Kalendriaasta oli keisri poolt troopilise aasta (aeg ühe astronoomilise kevade algushetkest järgmiseni) suhtes 12 minutit pikemana määratletud ja esmapilgul tühine viga summeerus sajandite jooksul üllatavalt suureks: 1500 aasta järel oli vahe juba 12 päeva ja 12 tundi! Muret valmistas see peamiselt kirikule ning eelkõige seoses ülestõusmispühade väljaarvutamisega.
Uus ehk Gregoriuse kalender jõustus 4. oktoobril 1582. Muuhulgas pandi paika, et kevadine pööripäev on edaspidi alati 21. märtsil, ning täpsustati liigaastate reeglit, otsustades lugeda täissajalistest aastatest liigaastateks üksnes need, mis jaguvad ka neljasajaga (näiteks 1600 ja 2000). Gregoriuse kalendri järgi tekib ühepäevane nihe võrreldes troopilise aastaga alles 3280 aasta jooksul. Peamine tegelik muutus seisnes aga selles, et 1582. aastat lühendati paavsti korralduse kohaselt 10 päeva võrra, mis tõi kaasa õigustatud süüdistuse, et kirik varastab inimeste elust päevi. Ka kõik 1918. aastal Eestis elanud inimesed said ju järsku kolmteist päeva vanemaks.
Saksa Rahvuse Püha Rooma Riigi keiser Rudolf II laskis uue kalendri 1583 trükkida, aga paavstile seal ühtegi viidet polnud. Sellegipoolest ei lasknud protestandid ennast lollitada ja mingid astronoomilised põhjendused siin rolli ei mänginud: iga õige kristlane teab ju, et paavstilt kui antikristuselt pole midagi head oodata! Uus kalender kehtestati 1582 Itaalias, Hispaanias, Portugalis, Prantsusmaal ja Poolas; Saksamaa katoliiklikes osades 1583, Ungaris 1587. Saksamaa protestantlikes osades otsustati uue kalendriga (stilus novus) liituda alates 1700. Veelgi hiljem ühineti uue kalendriga Briti impeeriumis (1752), Rootsis ja Soomes (1753). Venemaa võttis uue kalendri omaks 1918. aastal, ent õigeusu kirik jäi ustavaks Juliuse kalendrile ning sellestki on saanud üks rahutusttekitav tüliküsimus kirikute vahel.
Kirikuisa Augustinus on öelnud: inquietum est cor nostrum, donec requiescat in Te. Rahutu on meie süda, kuni ta leiab rahu Sinus. Seni võiks meie kärsitut meelt vaigistada iga-aastane paastuaeg.

Image
Urmas Petti

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)