Rahu maa peal ja rahu meis enestes

Homme on Eesti ajaloos nii olulise Tartu rahu aastapäev. 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel allkirjastatud rahuleping lõpetas Vabadussõja. Selle lepinguga määrati kindlaks Eesti idapiir ja Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust. Ehkki reaalpoliitika soovitab ikka kainelt mõtelda, oli sellel rahulepingul ka idealistlik ja igavene mõõde, nimelt loobus Venemaa igaveseks kõikidest pretensioonidest Eesti territooriumile. Nagu nüüdseks teada, kestis see igaveseks antud lubadus vaevalt paarkümmend aastat.
Tartlasena on mul hea meel, et maja, kus Tartu rahu sõlmiti, on saanud endale soliidse välimuse ja väärika sisu Jaan Poska gümnaasiumi näol. Alahindamata targa riigimehe Jaan Poska teeneid, tundub mulle vahel siiski, et niisama kohaseks nimeks võinuks sellele koolile olla ka Tartu Rahu gümnaasium. Võib-olla oleks sellisel juhul olnud mitmetähenduslik ja alati aktuaalne rahu mõiste pisut nähtavamalt kohal ning võib-olla suunaks selline nimi ka inimesi pisut tihedamini rahu üle mõtisklema.   
Osal rahulepingutel võib esimeses lõigus kirjeldatud idealistlik komponent olla suhteliselt olematu. Nii on see näiteks ühe esimese eestlaste osavõtul sõlmitud rahuga. Pean siin silmas 1212. aastal Toreidas eestlaste, liivlaste, latgalite ja sakslaste osalusel kolmeks aastaks sõlmitud vaherahu. Tolleaegsetest sündmustest võime lugeda Henriku Liivimaa kroonikast, mille 1734. aastast pärinev vanim ümberkirjutus on nüüd digiteerituna kõikide huviliste kasutuses.
Olen kroonikas kirjeldatud rahu sõlmimist püüdnud paar korda silme ette manada. Mõned asjad on kindlasti teada, näiteks et rahukõneluse algatasid põliselanikud. Liivlased, lätlased ja eestlased saatsid üksteise juurde saadikuid rahu sobitama, alles hiljem kaasati protsessi piiskop ja ordu. Kuid kuidas toimus lepingu sõlmimine, jätab õhku mitmeid küsimusi: kes täpselt olid kohal, kes tõlkisid, kuidas rahuleping kinnitati, kas pärast ka ühiselt pidu peeti? Samas on nimetatud vaherahu puhul sõnal rahu vaid ajutine tähendus, sest sisuliselt fikseeriti aeg, mida sai kasutada uueks sõjaks valmistumiseks.  
Rahuaegade ebakindlus ja lühiajalisus on inimkonda ikka pannud mõtlema, kuidas leida mitte ajutist, vaid pikemaajalist või isegi igavest ja lõplikku rahu. Näiteks mõtlesid mitmed kreeka filosoofid hiigelriigi valitseja Aleksander Suure (356–323 e.m.a) surmale järgnenud segastel aegadel, kuidas oleks võimalik leida rahu rahutul ajajärgul. Üheks tuntumaks nendest oli Epikuros (341–270 e.m.a), kes kinnitas esmalt järgmist: «Tühjad on filosoofi sõnad, kui nendega ei vabastata ühestki kannatusest. Nagu arstiteadusest pole kasu, kui ta inimeste keha haigusest ei vabasta, nii pole ka filosoofiast kasu, kui ta inimese hinge ei ravi.» Lahendusena pakkus Epikuros esmalt ülesaamist hirmust jumalate ja surma ees ja seejärel niisuguse elukeskkonna loomist, kus oleks võimalikult palju pikaajalisi naudinguid ja võimalikult vähe valu. Epikurose arvates peaksid tema filosoofiat järgivad inimesed avalikust elust tagasi tõmbuma ja väikeste üksteise seltsi nautivate inimeste gruppidena kogunema aedadesse. Eelkõige vaimsete meelelahtuste toel looksid nad seal endale naudinguid ja rahu pakkuvad miniühiskonnad. 
Eitamata Epikurose mõtete praktilisust ja kohasust igapäevase elu jaoks, ei ole niisugune rahu otsimise viis olnud ometigi paljudele piisav. Nii on religioonid reeglina vaadanud maisest elust kaugemale. «Puhka rahus!», võime mahajääjate viimase soovina lugeda hauakividelt ja viimsele teekonnale kantavate inimeste kirstudelt, ja see on viide, et rahuotsingud tuleks suunata ka maisest elust väljapoole.
Kristluse vastus rahuotsijatele on esmalt soovitus otsida Jumalat. Napilt, kuid ülimalt ilmekalt on see väljendatud näiteks Psalmides: «Üksnes Jumala juures on mu hing vait … » (Ps 62:2). Sarnaselt kajastub rahuigatsus nii Vanas Testamendis, kus oodatakse Messiat, keda nimetatakse Rahuvürstiks (Js 9:5), kui ka Uues Testamendis, näiteks Jeesuse mäejutluses: «Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks» (Mt 5:9). Ristiusk eeldab, et rahu inimeste ja Jumala vahel on igasuguse maise rahu eeltingimus ja tagatis.  
Kindlasti ei vastandu maailmas välise ja sisemise rahu otsingud, mõlemad on vajalikud. Taibata võib ka nendevahelist seost, sisemise rahu saavutanud inimesed külvavad rahu­seemet endast väljapoolegi.

Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist