Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Rahu – Jumala and ja kingitus

02.02.2010 | | Rubriik: Juhtkiri

Eile pühitsesime Tartu rahu 90. aastapäeva. Sellega ühenduses toimus mitmeid üritusi Tartu linnas, kus meie riigile alustandva tähendusega dokument üheksa aastakümne eest alla kirjutati.
Ka Nõmme Rahu kirikus peeti mälestus- ja tänujumalateenistus, millest on viimastel aastatel kujunenud juba täiesti iseenesest mõistetav tava. Tõepoolest, kas ongi Tartu rahu meenutamiseks paremat paika kui Nõmme Rahu kirik, mis aastal 1924 pühitseti Eesti Vabariigi sünnitunnistuse – kui kasutada president Meri antud nimetust – mälestuskirikuks.
Tartu rahust pole ilmselt tarvis pikalt kirjutada, selle sisu on loodetavasti enamikule eestlastest tuttav. Nimetan vaid peamise. Tartu rahuga lõppes Vabadussõda ning Eesti sai tunnustuse iseseisva riigina. Omamoodi paradoksaalne on seegi, et meie iseolemise esimeseks tunnustajaks oli Venemaa.
Ka Eesti riigipiir sai oma rajad selles lepingus. Ei taha hakata siinkohal arutama, kas või millises ulatuses Tartu rahu kehtib, on see kehtivus ajalooline või juriidiline, tahan vaid rõhutada selle dokumendi tähtust meie vabariigi sünni juures. Ja see tähtsus on vaieldamatult olemas.
Ent seal, kus tehakse tähtsaid otsuseid, küsitakse ikka, kellele peaks tänu ja austust avaldama. Olen teadlikult jälginud viimase kümnendi erinevaid mõtteid selles osas. On öeldud, et Tartu rahuni, mis eeldas ju Vabadussõda, viis eestlaste vabadustahe ja ohvrimeelsus. Ja see on õige. On rõhutatud ka liitlaste rolli selle tulemuse juures, millega eestlaste võitlemised üürikeseks ajaks lõppesid ja mis sellega sillutas tee vaenutsevate poolte leppimisele. Õige on seegi. On kõneldud kiitvaid sõnu tolle aja diplomaatiast, eriti Jaan Poska juhitud delegatsioonist rahuläbirääkimistel. Ka see on õige. Viidatud on veel teistelegi asjaoludele, mille õnnelik kokkusattumine meile oma riigi tõi.
Ent kristlastena ei tohiks me kunagi unustada, et ükski riik ei teki ega lõpe ilma Jumala teadmata ja tahtmata. Et meie riik võis sündida ja kahe kümnendi eest taassündida, see on olnud Jumala arm ja tegu. Ja Jumala armuteod sünnivad ikka inimeste kaudu. Seepärast on igati kohane ja vajalik ka tublide ja ennast ohverdanud inimeste kõrval tuua tänu Temale, kellel on meiega head mõtted rahust ja õnnistatud tulevikust.
Kui lugeda omaaegse Nõmme Rahu koguduse õpetaja Anton Eilarti selgitust, miks just Nõmme Rahu kirik sai pühendatud Tartu rahule, leiab sealt huvitavaid edasiarendusi rahu teemal. Õpetaja Eilart rõhutab, et poliitilise rahu kõrval on sama oluline rahu kõigi inimeste vahel, rahu kirikute ja koguduste vahel ning koguduste keskel. Pole kahtlust, et seegi rõhuasetus on oluline – suurem tõenäosus on rahuks rahvaste vahel, kui seesama rahu iseloomustab inimeste igapäevaelu selle väga mitmekesistes väljendustes.
Kuid just rahu inimsuhetes oli ja on üheks väljakutsuvamaks poliitilise ja teoloogilise arutluse teemaks. Kas saame midagi ise teha, et rahu süveneks ja laieneks? Päris kindlasti. Ega muidu poleks Jeesus õndsaks kiitnud rahutegijaid ja öelnud, et just nemad on Jumala lapsed. Sellest mõttekäigust on tulnud ka Nõmme Rahu kiriku moto, mida kristlased kõikjal püüavad tõeks elada.
Õpetaja Arved Paul laulab oma tuntud kirikulaulus «Su Rahu, Issand täidab»: «Su rahu, Issand, ehib ka koguduse teed. Ta Sinu rahvast juhib – neist rahunõudjad teeb. Ei lõhu vaenu vägi, riid, väiklus mõistmatu, Su rahu on kui jõgi – lai, sügav, otsatu.»
Tõepoolest, iga rahu, nii Tartu rahu kui südamerahu, on Jumala and ja kingitus. Ta jääb selleks ka siis, kui me seda ise taotleme ja teeme. Kui Jumala rahu on meie südames, siis muutub see tegutsevaks rahuks meie keskel. Jumala rahu meis algab sealt, kus oleme leidnud lepituse Kristuses, ning siis väljub see lepituse rahu ka meist ning leiab üles inimesed nii lähedal kui kaugel. Vaid Kristuse rahu saab maailma võita.


Ove Sander,
assessor

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)