Esileht » Arvamused » Kolumn »

Rahast rahu!

09.01.2008 | | Rubriik: Kolumn

Väga paljude eestlaste uusaastasoovid ja -hirmud on seotud palgatõusu, elatustaseme kasvu või hoopiski võimaliku majanduskriisiga. Värske Emori uuringu kohaselt kardab viiendik elanikkonnast eesootavat sügavat majanduslikku tagasilööki, ligi 40% küsitlusele vastanuist arvas, et keegi ei tea täpselt, mis Eesti majanduses 2008. aastal juhtuma hakkab.

Õnneks kinnitavad nii peaminister kui ka president meile tulihingeliselt, et need hirmud on põhjendamatud. On sümboolne, et vabariigi president, kes kohe oma ametiaja alguses loobus jõuluõhtu telejumalateenistuste külastamisest põhjendusega, et jõulusid pühitsetagu ikka pereringis, pidas oma tänavuse uusaastajutluse hoopis teise religiooni katedraalis: «Siin, Eesti Panga seinte vahel, on paslik kõnelda eestlase töökusest ja ettevõtlikkusest, mis lisab kindlustunnet Eesti majanduse tulevikuväljavaate osas. /—/ Ärme usu neid, kes täna kriisi ja krahhi kuulutavad. Nad liialdavad ja eksivad, eksitavad ja hirmutavad. Neil pole õigus. Edaspidi kasvab Eesti majandus tasakaalukamalt.»
Eesti Kirikus on nälja-aastate saabumise eest hoiatatud juba mõnda aega. Ega midagi ei ole teha, et rikaste sõsarkirikute abi koomale tõmmatakse. Tänavune aasta tähendab enamikule meie kiriku vaimulikest seda, et loobuda tuleb umbes 1000 krooni suurusest palgatoetusest, mida keskkassast seni praostkondade kaudu üle kanti. Kui just kogudus ei leia vahendeid puudujäägi kompenseerimiseks. Aga kust ta peaks ja miks ta peaks? Nagu ühe tubli linnakoguduse juhatuse esimees tabavalt ütles, on õpetaja ülesandeks kogudusele raha sisse tuua ja juhatuse ülesandeks seda kokku hoida. Õnneks ei ole kirjeldatud hoiak siiski mitte valitsev.
Mõnikord on aga kosutav asjadele sootuks teise nurga alt vaadata. Nautisin ETV vana-aastaõhtu programmis «Kreisiraadio sõud», kus kaks meest vaevlevad rikkurite turvakodus ja püüavad kuidagimoodi lahti saada rahast, mida muudkui tuleb ja tuleb. Söövad ühekordsetelt kullast nõudelt, põletavad sajakrooniseid ja tellivad lõunaks Austraaliast känguruliha. Kui panka lähevad, siis tuleb uksel vastu juhtkonna esindus ja teatab, et kõik nende 50 kontot on raha täis – lihtsalt ei mahu enam juurde. Ära anda südametunnistus ka ei luba, sest keda sa raatsid rahaga õnnetuks teha.
Mulle tundub küll, et hoogne majanduskasv väsitab inimesed tasapisi ära. Iga kvartaliga kasvab su palk keskmiselt 20%, kui uskuda statistikaametit. Mida selle rahahulgaga peale hakata? Üks auto peres juba on, aga alati võid liisida teise või kolmandagi. Maja on laenu peale ostetud, aga suvemaja soetamiseks annaks pank kindlasti ka teise laenu. Iga aasta märtsikuus lendad perega Egiptusesse kuurorti, kuid Tais on veel käimata. Ent ühel hetkel võib fantaasia otsa saada, eriti väljapeetud ja mitte just kõige temperamentsemal eestlasel.
Teiste üle on muidugi hea irooniliselt muiata. Iseendale igatsen aga sellist hoiakut, nagu apostel Paulusel: «Ma olen õppinud olema rahul sellega, mis mul on. Oskan elada kehvalt ja oskan elada ka jõukalt, olen kõigega ja kõigi oludega tuttav: nii kõhtu täis sööma kui nälgima, elama nii jõukuses kui puuduses. Ma suudan kõik Tema läbi, kes teeb mind vägevaks.» (Fl 4:11–13)
Kõige ilusam jõulusoov, mida ma nende pühade ajal kuulsin, kõlaski Kreisiraadio rikkurite suust: «Rahast rahu!» Seda tasub soovida meie kirikule ja rahvale alanud aastaks.

Image
Marko Tiitus
 

3 Kommentaari artiklile “Rahast rahu!”

  1. Sandolfin ütleb:

    Olen autoriga nõus,et rahajutt sellisel madalal hingetul tasandil on kurnav ja mittekuhugi viiv.samas on raha siiski olemas ja aitab vahendada ja tasakaalustada meie erinevaid panuseid maailma muutmisel.Küsimus on rohkem selles, et meie rikkad ei oska ikka veel rikkad olla ja vaesed rikkusi luua.Siin on koht, kus kirik saaks õpetada ja kaasa aidata. Küsimus pole ju kunagi rahas vaid inimeste soovides ja unistustes ning tarkuses rahaga ümberkäimisel. Viimases osas oleks vaja õpetada ligimesearmastust ja lugupidamist nii raha kui kõige muu jumala loomingu suhtes meie ümber- on ju maailma ja meid loonud looja andnud meile oma lastele andnud võimaluse mängida kaasa loomise mängus? kui igaüks panustaks osa tuleviku heaks, osa vaimu arendusse, osa annetaks abivajajatele ja osaga looks ilu enda ümber poleks see osa, mis läheb Taimaa randa kokteile jooma sõitmisele, nii silmatorkavalt priiskamisena paistev. Kaoksid viha,kadedus,vääriti mõistmine….

  2. mõistlik majapidaja ütleb:

    Rahaga kaasnevad teatud riskid ning kiusatused. Mitte igaüks ei suuda neid kanda.

    Olen otsustanud selles osas põhilise löögi enda peale võtta et säästa teisi. Vajadusel harin ennast ning omandan uusi kogemusi investeerimise vallas.

    Siit ka ettepanek- Tooge, Marko ja teised kallid sõbrad, oma raha mulle!
    Tuua võite kasvõi öösel, peaasi, et sellest äraneetud ollusest lahti saaksite.

    Olen otsustanud vajadusel lõpetada märtrina, kui raha liiga palju tulema peaks.

  3. H ütleb:

    Vagade ametivendade hulgas valitseb üleolev ja silmakirjalik suhtumine rahasse – üleolev, kui see teema puudutab inimese ja tema pereliikmete vajadusi ning ülimalt tõsine ja kerjakätt väristav, kui kiriku jaoks. Sellel veebilehel on ka artikkel “Jaani kirik vajab remondiks palju raha”. Võiks sellele samuti vastata – rahast rahu! Häbi, kui õpetaja vajab elamisväärset palka, et tema pere ei peaks virelema puuduses ja silmakirjaliku kokkuhoiu kasinuses, oma kodust rääkimata. Raha remondiks, pole tema lastele lelusid ega vitamiine tarvis. Tõstame aujärjele inventari, küll vaga ja arusaaja lepib õhu ja armastusega. Aga peaks olema vastupidi, siis saab ka remont tehtud. Ei ole Kristus öelnud: mida te olete teinud hoonetele , olete minule teinud. Tema tõstab esile inimese, meie sageli surnud asjad, lubja, mördi ja kivid. Siinkirjutaja soovib töötegijatele eelkõige mugavat kodu, toitvat igapäevast leiba ja elamisväärsest palgast tulenevat argirõõmu. Siis on ka peres armastust ja rahu. Külmas toas tühja kõhuga elades seda pole – paljude pastoraatide viletsus, millest püütakse õõnsa vagajutuga üle olla. Jõudu tööle ja raha taskusse.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)