Rahast ja armust

03.01.2007 | | Rubriik: Määratlemata

Praegusel tarbimisreligiooni ajastul kuuleme aastavahetusel kõige enam räägitavat majanduslikust edukusest ja konkurentsivõimekusest. Ka kirik ja kiriklikud organisatsioonid ei pääse neist küsimustest täiesti mööda, vaatamata sellele, et kõik ei ole hinnatav ega mõõdetav ainult rahas.

Kiriku ainus kaup, mille väärtus ei sõltu hetkekonjunktuurist, on mõistagi arm. Armukuulutus on evangeeliumi tuumaks ning me kõik oleme kutsutud ja seatud seda inimestele pakkuma ja vahendama. Aga ka sellel on oma hind. Et ma vaimulikuna ei peaks koguduse majandusasjadest liiga palju ise rääkima, olen palunud kord kuus ühel juhatuse liikmel jumalateenistuse lõpus pärast teateid anda kirikulistele ülevaate koguduse elust ja hetkevajadustest.

Kui ühel sügisesel pühapäeval oli laekur kirikulistele põhjalikult ja veenvalt rääkinud koguduse majandusprobleemidest, sealhulgas ennekõike rahast, jõudis mõni päev hiljem minuni huvitav tagasiside. Nimelt väitnud osa inimesi, kes juhtunud sel korral kirikus olema, et õpetaja jutust polevat nad taibanud suurt midagi, kuid laekuri jutt oli täiesti arusaadav.

See pani mind mõtlema, mida tänapäeva inimene küll kirikult ootab? Kas ja kui paljud inimesed üldse veel armu vajavad ja kuidas tuleks sellest neile kõnelda? Mis on selle hind? On see liiga kallis või hoopis liiga odav? Miks inimesed peaksid tellima ja lugema ajalehte Eesti Kirik? Need on küsimused, mille üle on ikka arutletud, kuid samas võib iga järgmine hetk esitada juba uue väljakutse.

Eesti Kiriku toimetusepere võib materiaalse poole pealt vaadatuna 2007. aastasse minna mõneti kergema südamega kui varem. Kuigi lehe väljaandmise kulud aasta-aastalt paratamatult kasvavad, on EELK-poolne dotatsioon tänavu oma häälekandjale suurenenud 100 000 krooni ning riigieelarveline toetus tõusnud koguni 200 000 krooni võrra. Kui ma sügisel Strasbourgis Euroopa Luterlike Vähemuskirikute Kommunikatsiooninõukogu kirikulehtede-alasel nõupidamisel küsisin Läti kirikulehe peatoimetajalt, miks neil erinevalt meie lehest ei ole värvilisi lehekülgi, vastas ta, et neil puudub riigi toetus. Iga kauba või teenuse puhul on olulisim selle sisu ehk kvaliteet, kuid mõnikord, näiteks jõulukingi puhul on tähtis ka pakend. Ajaleht kutsub end paremini lugema kindlasti siis, kui ta on ka väliselt atraktiivne ja pilkupüüdev.

Jõulueelsel ajal tuuritasid muusikarühmad taas mööda kirikuid ja tõid  kohale sellise rahvahulga, millist meie kirikud reeglina muidu ei näe. Kohati küsitavagi väärtusega etteastete puhul pidid inimesed kirikusse pääsemiseks lunastama kalli pileti, seisma ukse peal pikas sabas ning halvemal juhul jälgima pakutavat ainult posti taga ja püsti seistes. Kuigi pühapäevane jumalateenistus on kõigile tasuta, jõuavad sinna ainult vähesed.

Too jõulueelne kogemus pani mõtlema, kuidas me sellises olukorras peaksime kirikuna reageerima. Kas pahandama, et ainult siis tullakse kirikusse, või olema õnnelikud, et tänu sellistele üritustele inimesed tulevadki üldse veel kirikusse? Kas see on meile heaks armukuulutuse võimaluseks või näeme selles pelgalt rahateenimise auku? Sellised tähelepanekud sunnivad meid kindlasti kirikus midagi muutma. Liturgiakomisjon on aastakümnete pikkuse töö tulemusena jõudnud sinnamaale, et jaanuari lõpus toimuvale Vaimulike Konverentsile antakse tutvumiseks uuendatud jumalateenistuste kord. Loodame, et see kauaoodatud mahukas materjal leiab eest heatahtliku vastuvõtu ning konverentsil toimub konstruktiivne arutelu. 

Kindlasti ei too uus või uuendatud jumalateenistuse kord, samuti nagu vaimuliku rõivastus ega muu väline muutus iseenesest rohkem inimesi kirikusse. Elame ajal, kus Jumala sõna on meie inimestele suhteliselt võõras. Olen kogenud, et isegi igapühapäevased hoolsad kirikuskäijad ei pruugi elementaarseidki piiblitõdesid teada ega omavahel seostada. Samas tunneb iga kuulaja ja lugeja kiiresti ära selle, kas ja kui palju me vaimulike töötegijatena ise oma sõnumi ja kuulutuse taga oleme.

Rääkigem ja kirjutagem siis ka alanud aastal armust, millel ei ole materiaalset ekvivalenti, ja rahast, mida on vaja selleks, et armusõnum leviks ainult selliselt, et sõna saaks lihaks. Et me oma kuulajatele ja lugejatele üha paremini mõistetavad oleksime.

Mihkel Kukk,

Eesti Kiriku kolleegiumi esimees

2 Kommentaari artiklile “Rahast ja armust”

  1. Külaline ütles:

    Kes oskab öelda, miks tänapäeval keset jumalateenistust kirikuõpetaja ütleb, et soovime nüüd üksteisele rahu. Siis kõik suruvad üksteisel kätt. Mind see asi segab üsna tublisti. Ma tahaksin süveneda jumalasõnasse, kuulata jutlust ja seda enda jaoks lahti mõtestada. Enne seda uuendust ma läksin koju ja mõtisklesin sõnumi üle veel mitu päeva, nüüd pole mul miskit meeles. Minu arust on see komme üle võetud baptistidelt või teistelt nn karismaatilistelt konfessioonidelt ja ei sobi luteri kirikusse.

  2. Külaline ütles:

    see \”uuendus\” on võetud piiblist ja see ei ole mitte \”keset jumalateenistust\”, vaid enne armulaua vastuvõtmist

    nüüd võiks selle tähenduse üle uuesti järele mõelda, ehk jõuab kohale.

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)