Esileht » Arvamused » Arvamus »

Rahal pole rahvust?

18.05.2010 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Carlos Ruiz Zafón ütleb oma romaanis «Tuule vari», et sõjavägi, abielu, kirik ja pank ongi apokalüpsise neli ratsanikku. Dramaatilisust vähendades ja pisut laiemalt võetuna täidavad need teemad tõesti enamiku meediaruumist. Sellesse rubriiki mahub ka uudis, et Eesti võtab tõenäoliselt järgmisel aastal kasutusele euro, mis tähendab muu hulgas, et minul õnnestub oma elu jooksul juba kolmandas vääringus palka saama hakata.
Suhtumine sellesse võimalikku sündmusesse on nagu ikka kahetine: emotsionaalselt tundub, et oma on parem, ilusam ja uhkem. Ühisraha apologeedid rõhuvad mõistuspärastele argumentidele nagu majandusareng, investeeringud, mugavus jms.
Ent kõik, mis puutub rahasse, kütab kirgi ka meie kristlikust kultuuritaustast sõltuvalt. Kõigil on ju meeles lugu Jeesusest, kes rahavahetajad templist välja peksis.
Praegu toimub konverteerimine virtuaalselt või pankade, rahatemplite sulnis vaikuses, ent paljud mäletavad veel, kuidas valuutat vahetati kummalistes putkades Balti jaama taga või kõrvaltänavate poolkeldrikorrustel.
Lisaks käskis Jeesus anda keisrile, mis keisri jagu, ja Jumalale tema oma. Ameeriklased on seetõttu üsna julged, nimetades Jumalat rahatähtedel oma «keisrite» näopiltide ja vabamüürlike sümbolite kõrval. Aga võib-olla just seepärast annetavad nad nii palju kirikule.
Rahal on alati ka emotsionaalne väärtus. Rubla oli võõra võimu sümbol, kust üksnes luubiga võis maakeeli lugeda rahatähe nominaalväärtust ning loosungit: kõigi maade proletaarlased, ühinege! Oma riik ilmutas end ka selles, et sedelid läksid suuremaks ning inetu kiilaka vanamehe asemele trükiti neile väärikate kultuuritegelaste pildid.
Poliitikud ütlevad, et alles nüüd saavad meist päriselt eurooplased, kuigi sedelid lähevad jälle pisemaks ja koledamaks ning müntidest saab taas arvestatav maksevahend. Olgugi et päris ühine see raha ju eurooplastele pole, sest mitmeid riike veel klubisse ei taheta ja mõned hoiavad ise kõrvale. Lisaks käibivad vähemalt suulises kõnes euro kõrval ka näiteks ööro, juuro, oiro ja evro.
Ütle siis veel, et rahal pole rahvust. Samas võiks ka kehtivat eesti vääringut tänu seotusele euroga ja pankade laenupoliitikale juba praegu nimetada krooni asemel hoopis eurooniks või kreunoks. Õnneks jäävad sendid alles ka pärast reformi ning lausa eestikeelseina.
Aga eks need lood ole varemgi segased olnud. Näiteks kehtis pärast vabariigi taastamist ja enne krooni tulekut Eestis ju pigem Saksa või Soome mark või hoopis USA dollar. Neis vääringuis hindu näitav kaupmees ei pidanud hinnasilte iga päev vahetama.
1992. aasta kevadel ülikoolis õppides võtsin esmakordselt õppelaenu, mida toona anti 2000 rubla. Käisime koos ühikakaaslastega toonasest Sotsiaalpangast raha välja võtmas, kunstnahast diplomaadikohver sai rahapakke ääreni täis, tunne oli nagu mõnel Ameerika filmi maffiategelasel. Aga üldiselt olime oma taotlusega pisut hiljaks jäänud. Kuu aega varem oli plaanis seda summat kasutada akadeemilisele kodanikule hädavajaliku ülikonna soetamiseks, nädal varem oleks veel kena pressitud püksipaari saanud, nüüd aga piisas üksnes korraliku pidulaua katmiseks. Üliõpilasi, kelle seinu kaunistasid esmatarbekaupade omandamiseks vajalike talongide suured rohelised plakatid, see asjaolu küll eriti ei kurvastanud.
Sellest ajast on elu ja olud Eestis tunduvalt muutunud, kuigi me vaevalt selle üle igapäevaselt kurvastame või rõõmustame. Ikka on nõnda, et elus toimunu küll ei unune, aga ei jää ka meie meeltesse päriselt alles. Milorad Pavićilt poeetilist kujundit laenates: «mitte rohkem, kui ühe koera kurbust jõuab teise koerani, kui ta kuuleb, kuidas lapsed haukumist järele aimavad».
Eks sellest eelseisvast suurest muutusestki saab pikkamööda mälestus ning ei palju enamat. Apokalüpsist Eesti riigile ja rahvale see vast ei ennusta.


Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)