Esileht » Arvamused » Arvamus »

Raha

24.08.2011 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Merille Hommik
Eelmine kord oli juttu ajast ja sellest, et me tegelikult ei tea ega saagi teada, mis ta on. Aga ajal, nagu kõik teavad, on tänapäeval üks tore sünonüüm. Raha.
Kas oli see Henry Ford, kes nii ütles? Muide ei: see polegi «meie» tegusa XX sajandi, vaid samuti juba tegusa XVIII sajandi mõttetera, ühelt Ameerika Ühendriikide asutavalt isalt Benjamin Franklinilt.
Seda ütlust on usutud ja neetud, aga nii või teisiti on juba kaks sajandit elatud tihti nõnda, nagu see oleks tõsi. Ühes see ongi kindlasti tõsi: sama loomulik ja sama tabamatu kui aeg, on ka raha. Imelisel kombel usuvad kõik tema reaalsusesse, hoolimata korduvatest tõendustest, et see pole sugugi nii kindel…
Kuigi, jah, selle usu kodumaal Ameerikas võib-olla neid tõendusi polegi nii väga olnud. Dollar on ikka olnud dollar, mis siis, et tema väärtus saja aastaga ehk sada korda kahanenud on, aga seda märkamatult. Eestis ei pea olema saja-aastane, et olla üle elanud päris mitugi sellist rahareformi, kus eelmisest rahast on saanud ka lihtsalt või peaaegu rämps.
See tuli meelde, kui lugesin lehest investeerimisfirma Emergent Asset Management eksperdi David Murrini hinnangut meie praegustele rahadele ja majandususu alustaladele: «Kui vaatad dollarit, jeeni ja eurot, siis nad kõik on rämps – on vaid rämps rämpsu vastu.»
Mitte et ühte majanduseksperti peaks väga rohkem (või vähem) uskuma kui teist. Aga veel isegi mõne kuu, saati mõne aasta eest oleks taoline avaldus olnud lihtsalt lollus, mida ükski soliidne leht poleks ära trükkinud. Nüüd see ei pane lugejat isegi üleliia võpatama. Ajad muutuvad… ja rahad ühes nendega.
Kakskümmend aastat vabariiki on selgelt olnud raha aeg. Raha, selle stabiilsus, «kõvadus», selle kokkuhoid ja hankimine on olnud aina keskne, lausa eksistentsiaalne teema. Rahast on saanud kõige vääring, ka vabaduse.
Omamoodi ju päris mugav. Kes mäletab veel eelmist aega, mäletab, kuidas ka siis käis üks lõputu arvutamine: küll kirjutati terasetonnidest, küll piimakilodest, viljatsentneritest. Neid tuli muudkui juurde ja juurde. Ja puudus muudkui süvenes.
Kummaline, et nüüd on rahaga just sama lugu. Kui see eelmine kord otsa sai, selgus, et terasetonnid olid põhiliselt lihtsalt vanaraud: tankid, mida kunagi vaja ei läinud, kombainid, mis põllul laiali lagunesid… Ja nüüd ütleb lugupeetud (oletatavasti) majandusekspert sedasama meie lugupeetud raha, kõigi asjade mõõdu kohta: rämps.
Läinud aja terasetonnidest (kui nad polnud vaid fiktiivne plaanitäide) jäi vähemalt vanaraud, nii et Eestist sai, mäletate, ühel ajal vägev teraseeksportija (vähemalt elaniku kohta arvestades). Rahast ei jää kuigi palju sedagi.
Mind on alati imestama pannud, kui raske on inimestele seletada, et mingit sellist asja nagu raha pole tegelikult olemas.
Et ükskõik, kas nende raha on arvena (ehk lihtsalt arvuna) pangas või kupüüridena taskus, see pole kunagi midagi enamat kui usk, et ta on, et tema eest saab ka homme midagi. Krediit. Usaldus mitte niivõrd raha kui homse päeva vastu, selle vastu, et elu läheb paremaks, et täna laenatu õnnestub tuleval aastal protsendiga tagasi maksta. See ongi raha. Puhas usk.
Kui Jeesus küsis, kelle pilt on rahale löödud, siis ta tuletas kavalatele küsijatele meelde muuseas ka seda lihtsat tõsiasja, et keiser on samamoodi inimene, surelik ja teadmatu nagu nemadki.
Keisrid tulevad ja lähevad, samuti nende rahad, rääkimata sellest, et keisritel on alati kiusatus rahasse natuke vähem kulda või hõbedat sulatada, natuke rohkem oma pilte paberile trükkida, kui neil tegelikult aidas vara on. See on keisrite võim – ja nõrkus.
Kui turvatud, kui kindlad, kui mitmekordselt tagatud pidid nad olema: dollar, euro, jeen… Nüüd ütleb keegi: rämps. Ja me ei võpatagi. Sest ega me veel õieti ei saa aru, mida see tähendab. Illusioonide purunemises on alati midagi võimast ja vabastavat, aga suurte kollektiivsete illusioonide purunemine ei pruugi minna just ilma vapustusteta. Veidi on see põnev, veidi hirmutav, see tulev aeg.
Ometi, mine tea, ehk näeme veel sedagi aega, kui aeg pole enam raha. See oleks veel üks teistmoodi vabadus.

Tõnu Õnnepalu
,
Eesti Kiriku kolumnist

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ! (Js 40:3a,10a)