Slava Ukraine
Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Raamatust, mis ühendab mitu teemat

25.01.2023 | | Rubriik: Kirikuelu, Kultuurielu


„Jeesus. Kuningriik. Läkitamine. Kristliku misjonimõtte ja praktika sünd“.

Randar Tasmuthi ja Ingmar Kure uus raamat „Jeesus. Kuningriik. Läkitamine. Kristliku misjonimõtte ja praktika sünd“ (EELK Usuteaduse Instituudi toimetised XXXI, 2022) tekitab kohati lugedes tunde, et kui on olemas selline raamat, milleks siis veel muud raamatud. 

On sama tunne nagu lugedes M. Hengeli raamatut „Die johanneische Frage“. Meenuvad Randar Tasmuthi lõunapalvused usuteaduse instituudis aastaid tagasi, mis viisid meid Piiblisse sisse nõnda, et lõid üllatavaid, samas põhjendatud Vana ja Uue Testamendi seoseid. Hiljem muutis ta palvuste kõnede stiili, tõi hoopis süvenemise kaasaega, imestasin, milleks see tänapäev ja tegelemine „kaasaegse inimesega“, mis on ju mõistena ebamäärane. Aga aeg küpses ja Randar hakkas UIs pidama Uue Testamendi ja misjoni konverentse. Ning nüüd on ilmunud raamat, mis neid teemasid nõnda ühendab. 

Tõeotsing sõna alusel

Raamat algab mahuka looga inimesest otsimas iseend ja otsimas Jumalat. Sellega võtab ta üles teema, kuidas võib inimene tunnetada Jumalat, ning ta käib läbi oletused ja kahtlused tarkuse leidmise teel: Kuulan autoriteeti – kuid kas oskan seda tõlgendada; Mõtlen oma mõistusega – kuid millega toidan oma mõistust; Teen, nagu alati õige – kuid kust tean, mis on see „alati“? (See vastuse-küsimuse metoodiline eellugu on minu peast.) Seejuures ei ole Randari teemaarendus mõistmise aluste leidmisel ja sõnastamisel üldine inimese mõte, vaid leiab aja- ja vaimuloos iga kord uue koha Jeruusalemmas ja Juudamaal, Iisraeli rahva kirjanduses ja kultuses. 

Ja tuleb Jeesus, kes avaneb raamatus Iisraeli Jumala ilmutuse taustal ja avab Iisraeli Jumala kuningriiki üha enam. Jeesuse elu juures tegeleb autor küsimusega, mida me teame Jeesusest kui ajaloolisest isikust ja meie usu Jumala Pojast, ning selle rajab ta põhjalikule arutlusele kahe küsimuse vastasmõjust, kes oli Jeesus Kristus ja kuidas mäletati Jeesust Kristust, nõnda et kogudus võis temasse uskuda ja Uue Testamendi autorid võisid temast rääkida. 

Positiivne lähenemine Jeesuse elule ja õpetusele

Autor puudutab sügavalt tänapäeva teoloogia moeteemat, „ajaloolist nihilismi“, koolkonda, mille järgi meie kui teoloogid ei tea Jeesusest mitte midagi. Me ei tea, kuidas selline inimene on elanud või mida rääkinud, sest temast ei ole säilinud mingeid andmeid. Peale selle meie ei tea ka midagi näiteks Matteu-

sest ega tema evangeeliumist, kas oli olemas keegi Matteus, kas ta kirjutas midagi, sest ka temast pole mingeid andmeid. Ainus teadmine selle ajaloolise nihilismi järgi on see, et oli mingi kogukond, kes oli huvitatud Jeesusest, ja oli mingi kogukond, kes oli huvitatud Matteuse evangeeliumist – kogukonnad olid, kuid Jeesuse ja Matteuse kohta ei tea me midagi.

Vastandudes eelkirjeldatule kasutab Randar küll metoodiliselt järjekindlalt selle skepsise mõttelist tausta, kuid mitte nihilismi vaimus, vaid positiivselt, see tähendab, väites kindlaid asju mäletamise, mõju avaldamise ja mõju tundmise keeles. Jeesus elas Iisraeli keskel, oma eluga jättis ta jälje, mis kutsus järel käima. Inimene võttis kuulda sõna Iisraeli religioonist ja võttis kuulda sõna Jeesuse suust ning sellest sõnast elas kogudus ning elas tekkiv Uue Testamendi tekst kui pühakiri, sest Jeesus oli selle sõna välja külvanud.

Ühtlasi erineb ta varasemast, eelkõige E. Käsemanni ajalooliselt tõestatud Jeesuse kujutamisest, kes nägi Jeesust teda ümbritsevast vaimuloost eristades, nähes Jeesuse ainulaadsust ja originaalsust juutluse ja kristluse taustal. Randar näeb Jeesust järjepidevuses. Tuleb ju Jeesus ometi Vana Testamendi tõotustest ja sõnadest, Taaveti jalajälgedelt, ning elab oma koguduses edasi inimeste keskel, mäletamises, järgima kutsumises, tekstides, mis sünnivad Jeesust meenutades.

Nõnda käib ta läbi teemad nagu Jeesuse isik ja tema teod. Seejuures näitab ta Jeesuse isikut mitte niivõrd vormi- ja pärimusloo meetoditega, vaid narratiivkriitika meetoditega. Oma (koos U. Nõmmikuga kirjutatud) Piibli uurimise meetodiõpetuse raamatus pühendab ta sellele meetodile vaid kolm lehekülge, näidates ka samas, et narratiivkriitika on õieti imelihtne. Sellega suudaks peaaegu hakkama saada ka tsaariaegses koolis usuõpetust saanud inimene, kuna see ei küsi loo eellugu allikates ega ajaloos, vaid üksnes lugu ennast selle pöördepunktides ja sümbolites. Ning näidates seda toob autor lugeja ette sügava Vana Testamendi tausta. 

Ühtlasi näitab ta lugejale, et jutlustamiseks ei olegi palju vaja, tuleb võtta vaid Uue Testamendi tekst ning näha selle detaile Vana Testamendi taustal. Kuid seejuures on aukartust äratav juba VT kohtade hulk, mis on Jeesuse tegude eeltähendused.

Kuningriik ja läkitamine

Jeesuse isikus kasvab igal sammul nägemus Jumala kuningriigist. See sõnum on meie keskel kostnud vähe, sest üldiselt on selle koha hõivanud patuse õigeksmõistmine (kiriku siseringis) ning Jumala olemasolu ja tema keelud-käsud (väljaspool kirikut). Nii et Lutheri küsimus armulisest Jumalast, patusest ja tema õigeksmõistmisest on varjanud meie eest Uue Testamendi ühe teise keskse sisu, Jumala (kuning)riigi. 

Seejuures ei ole ka Luther teinud seda mitte Piiblile võõralt, vaid lähtunud Pauluse mõtlemisest, mis samuti ei kasuta Jumala (kuning)riigi mõistet mujal kui vaid mõnes kohas. Randar aga toob selle rohkete tüpoloogiliste VT taustal leitud näidetega meie silmade ette. Olgu need kohanimed, mis ühendavad pea märkamatut Jeesuse elulugu Iisraeli rahva minevikuga, või olgu see kasvõi vaimukas Taaveti lugude lahingupilt Jeruusalemma pimedate ja jalututega, pööratuna teiseks Jeesuse tulles Jeruusalemma.

Autori südameasi on näidata neid inimesi Jeesuse järel ja nende karakteri kujunemist. Selles küsimuses tunnen ma veidi eriarvamust, on ju Jeesuse jüngriks olemise teema tänapäeval moe-asi, meie ajastu inimese soov tunda seda Jeesuse läheduse elamust (olles seejuures Jeesusest ikkagi ajaliselt kaugel). Kuid, autori õigustuseks, evangeelium ise on juba kirjutatud nõnda, et see räägib Jeesusest ja see räägib ka meist, lugejaist. Nõnda tõlgendab Randar jüngrite mõistmatuse ja Messia saladuse teemat eelkõige jüngrite vaimse arenguga, meid kutsutakse arenema, saama kindlaks, saama tugevaks.

Otsisin, kuidas viib autor (ja märkamatult on autorsus läinud üle Ingmar Kurele, lugemismõnu aga meenutab veel aastakümne tagust Usuteaduslikust Ajakirjast loetut) „misjoni“ mõiste kokku Uue Testamendi tekstidega, pole ju ladinakeelne missio UT sõnavara hulgas, mis on ikkagi kreekakeelne, oletades selleks eelkõige sõna kerygma, „kuulutus“, kuid nägin erilist „evangeeliumi“ esiletõstmist. Evangeelium oma mitmetähenduslikkuses.  

Vallo Ehasalu

teoloog

Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures. (Ps 66:5)