Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

RAAMATULETILT

10.11.2006 | | Rubriik: Kultuurielu

Väikese katekismuse suur sisu

Usuteaduse Instituudi sisseastumiskatseteks õpitava ja vahel alles pastoraalseminaris meenutatava M. Lutheri «Väikeses katekismuses» peituvad õpetused on uuel ja rikkal kombel eestikeelse lugeja jaoks avatud teoloogiadoktor Christian Braw’i raamatu «Õnne käsiraamat: Sissejuhatus Väikesesse Katekismusesse» (Tallinn, EELK UI 2006) kaudu.

UI õppekirjanduse 8. numbris avaneb lugejale esmalt katekismuse kujunemislugu ja ülesanne, siis aga ka selle raamatu kaudu võimalduvad hingehoidlikud aspektid ja teised praktilised näpunäited. Kõikide peatükkide juures vaatab autor Piiblit, Lutheri kaasaega ja igapäevast elu tema mitmekülgsuses. Nii avastasin raamatus mitu taset, nimetan vähemalt nelja: ajalooline, filoloogiline, otseselt teoloogiline ja väga abistavalt praktiline.

Meie teoloogilisel ja praktilise kogudusetöö raamaturiiulil on see 80-leheküljeline raamat piisavalt põhjalik, täitmaks tühikut katekismust seletavate õpikute vallas. Sestap hakkab see õpik vastavalt kokkuleppele dr A. Hiobiga kuuluma instituudi kohustusliku õppekirjanduse hulka.

Kõnesolev raamat üllatab oma sisurikkusega igat lugejat, kes ei ole just eelnevalt pühendunud reformatsiooniaja või dogmaatika eriküsimustele. Nii ei ole see väljaanne mõeldud mitte leeriõppijatele, vaid üliõpilastele ja koguduste pastoritele, aga ka noortejuhtidele ja jutlustajatele.

Autor selgitab esmalt katekismuse asendit oma ajas ja teoloogia süsteemis. Chr. Braw sedastab, et «kogu tõeline teoloogia on kiitust toov kõne Jumalast tema kohalolus» (lk 9), ning edasises näemegi, kuidas autor seda motot katekismuse teksti ja tausta kaudu avab. Ta ei tee seda mitte üksnes reformatsiooniaja horisondi kui Saksa Rahva Püha Rooma Keisririigi olustiku läbi, vaid pakub sügavaid, ent läbimõtlemise tulemusena praktikas kasutatavaid viiteid selle kohta, kuidas ristiinimene oma elu saaks paremini korraldada.

Katekismuse mõistmise eelduste hulgas nimetab autor esmalt reformaatorite arusaama inimese elu mõttest kui Jumala kiitmisest, teiseks Jumala Sõna pühadusest ja kolmandaks arusaamist olemisest kui korrastatud maailmast. Sellisele lähenemisele tugineb ka Lutheri arusaam maailmas valitsevatest kordadest – ordines. Nende kordade juurde kuuluvad suhted laste ja vanemate, õpilaste ja õpetajate, aga ka abikaasade vahel. «Õigupoolest kulgebki kogu elu selliste kordade seoses» (lk 13).

Autor lõpetab sissejuhatuse viitega Augustinusele kui ühele Lutherit enim mõjutanud teoloogile: «… on’s õnnelik elu muud kui rõõm tõelistest ja kindlatest hüvedest?» (lk 16). Kuid kuidas seletada õnne defitsiiti ühiskonnas ja oma elus? Chr. Braw juhibki lugeja esimese peatüki juurde sõnadega: «Arusaamise tema häda olemusest annab inimesele esimene peatükk ehk käsud.»

Ma ei hakka tutvustama peatükkide sisu, sest see vähendaks lugeja avastamisrõõmu. Luterluse tundmine algab nii väikese, aga eriliselt sügava ja mahuka dokumendi nagu katekismuse tundmisest. Enne seda on paljud omavahel peetavad vaidlused oma õpetamatuses viljatud.

Kreeka-, ladina- ja saksakeelsete alaviidetega raamat on põhitekstis lihtne, värske ja mõistetav ning samas alltekstide läbi teaduslikku süvenemist võimaldav teos, mille sarnane Eesti pastori laual siiani puudus.

Raamat saadaval UIs.

Randar Tasmuth

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)