Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Raamatuletilt

25.04.2012 | | Rubriik: Kultuurielu

Anselm Grün. Vanakssaamise kõrge kunst
Johannes Esto Ühing. 180 lk.
 «Iga päevaga saame vanemaks. Vananemise üle mõtlemine pole tähtis ainult vanadele, vaid igaühele. Ainult nende inimeste elu on korras, kes vananemisse tõsiselt suhtuvad,» kirjutab autor raamatu sissejuhatuses. Raamat kutsub meid saabuva vanadusega toime tulema: leppima elu kordaminekute ja kaotustega, oma elu mõistma ja oma elu elama.
Vanadus pakub inimestele ka mitut voorust, näiteks vabadust, kannatlikkust, tänulikkust, oskust olla vaikuses. Oma arutlusi täiendab autor kirjanduslike ja Piiblist pärit näidetega.

Zar’a Jaa’qoobi arutlused.
Ühe abessiinia mamhöri elu ja mõtted
Johannes Esto Ühing. 92 lk.
 Tegu on Uku Masingu tõlkega etioopia keelest 1936. aastast. 16. sajandi lõpul kristlaste ja muslimite vaheliste lahkhelide keskele sündinud etioopia mõtleja kõneleb oma elust ja arutleb teoses elu, usu ja pühakirja üle: «… kristlaste usk, nii nagu ta seati evangeeliumi ajal, ei ole halb, sest ta käsib inimesi armastada üksteist ja igasugust armastustööd.»
Eessõna, mille on kirjutanud Kalle Kasemaa, heidab valgust raamatu ebatavalisele päritolule ja Etioopia ajaloole, aidates paremini mõista teose sisu.

Anselm Grün. Elu surmast
Johannes Esto Ühing. 126 lk.
 Benediktiinlaste kloostri munk, kes koges surma lähedat puudutust, soovib raamatu kaudu aidata meil vabaneda hirmust surma ees. «Surma meelespidamine paneb meid elama. /…/ Minu jaoks tähendab see elamist ärksa ja tähelepanelikuna, teadlikuna saladusest, et ma olen olemas, et ma hingan, et ma tunnen, et ma elan, et ma olen siin maailmas ainulaadne … Mõtlemine surmast seisab elu teenistuses,» selgitab autor raamatu sündi.
Raamat aitab surma ees kindlustunde kaotanud inimestel vabaneda oma hirmust ning avastada, kui põnev on elada, usaldada end Jumala hoolde. Kirjapandu kaudu saab tajutavaks see armastus, mis ümbritseb meid praegu, ja mis meid surmas ees ootab. 

Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut. (Lk 19:10)