Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Raamatuletilt

28.09.2010 | | Rubriik: Kultuurielu

 Ilmus kujutlusvõimet vabastav esseekogumik
Tartu ülikooli kirjastuselt ilmus «Kaasaegse mõtte» sarjas Fanny de Siversi esseeraamat «Jumala loomaaed – tuttav tundmatu maailm».
Inimesi jaotatakse üldiselt kassisõpradeks või koerasõpradeks. Mõni armastab liblikaid või muid putukaid. Usun, et suur osa inimesi armastab loomi.
Missugune elamus see on, kui su lemmik hommikul pärast kellatirinat kaissu poeb ja mõnd viivu su kasinast hommikusest ajast nurub. Seda tasub kogeda.
Kuidas aga leiab Pärnus sündinud ja abiellumise järel välismaale suundunud, nüüdseks üle poole sajandi Pariisi lähedal elav keeleteadlane nii hämmastavaid mõttekäike Looja loodust, on imeteldav. Seda tehes väitleb ta raamatu lehekülgedel kirjanike, filosoofide ja pühakirjaga.
Ta vaidleb vastu arvamusele, et ainult inimesel on hing, loomadel aga mitte. Üllatavad on tema mõttekäigud süütuse teemal. See on midagi, mille inimene on kaotanud ja mida ta enam tagasi ei saa. Loomad aga on vabad patust, kuid ajaloo jooksul mõtles inimene enese jaoks välja lunastuse – patuoina, süütu ohvri, kes seati märklauaks vihkamisele.
Autori jaoks ei ole vahet ühelgi suuremal ega väiksemal loomal – nad kõik on Jumala looming. Ta tsiteerib Vana Testamendi Saalomoni tarkuseraamatut (11:24): «Sina armastad kõiki olendeid ja et Sulle ei ole miski vastik sellest, mis sa oled teinud, sest kui sul oleks olnud miski asi vastumeelt, siis sa ei oleks talle kuju andnud.»
Ja kui meile keegi neist ei meeldi, peame viga otsima enese juurest, kinnitab Fanny de Sivers. Iga pisem kui putukas on jumalikku päritolu, kinnitab ta oma filosoofilises esseeraamatus aina uusi küsimusi esitades ja neile vastuseid otsides.
Uus sajand on jõuliselt esitanud ühiskonnale, sealhulgas kristlastele, vajaduse kaitsta maailma rahu, tasakaalu ja Loomingut. Me nimetame seda üldiselt keskkonnakaitseks, kuid ei tohiks unustada, et inimlikust mõtlemisest ei saa lahutada Jumalat. Sest «Alguses lõi Jumal taeva ja maa» (1Ms 1:1 jj), kinnitab meile ilmunud esseeraamat.
Autor on viljakas mõtleja, kirjanik ja tõlkija.
Rita Puidet

 Teel hinge päriskoju
Kaks aastat tagasi ilmus Emmanuel Kirsi  mahukas (648 lk) luulekogu «Vaim murrab teed».
Luuleraamat on kaalukas pika elutöö läbilõige. Salmides on erineva nurga alt esitatud otsinguid, meeleolusid, tõdemusi Vaimu ja Armastuse kogemise taotlemisel.
Emmanuel Kirss on vaimulik õpetaja, kelle juurde on pöördunud paljud inimesed. Paljud teed, mida küsijad tallavad, on isa Emmanuelil endal elu jooksul läbi käidud ja kogetu on kristalliseerunud luuletusteks, nii ongi luulekeeles hea küsijale vastata.
Ta kirjutab Valguse teest, inimese süvaigatsusest oma hinge päriskoju jõuda, kurbusest, mis tabab, kui tee on liiga pikk. On kerge korraks kristlikku teed sõnades tunnistada, kuid palju raskem tegudega sellel püsida, aga see on ainus viis.
Tunne on kaugemale kandev kui mõistus, viimane on vaid tööriist, mida keegi ei tohiks Jumalaga võrdseks seada, usub autor. Tundekeele arendamine on ühtlasi tee kõrgemate hingevaldadeni, Jumalaga suhtlemise keel. Olgu mainitud, et luuletustele sünnib jätkuvalt lisa, kogumikus on piirdutud aastaga 2007.
Sügav on kunsti sõna,
Kui välja saab öeldud see.
Veel sügavam usu sõna,
Kui usk on õigel teel. (1971)
Eesti Kirik

Tee mind terveks, Issand, siis ma saan terveks; aita mind, siis ma saan abi. (Jr 17:14)