Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Raamat aitajast ja aitamisest

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

Ellamaa_raamatTunnustatud ja pool sajandit neurokirurgina tegutsenud Andres Ellamaa on kirjutanud elulooraamatu «Arstile jääb valu. Mälestusi ja mõtisklusi» (Tammerraamat 2016), mis avab ukse arsti elukutsesse. Aga mitte ainult.

On minu kiiksuks, et kipun elusolevate isikute elulooraamatutesse pisut üleolevalt suhtuma. Justnagu vähendaks poolel teel olemine tegude kaalu, nagu oleks võimalik inimese loost raamatut kirjutada alles pärast tema surma. Andres Ellamaa raamat on erand (neid on teisigi).
«Arstile jääb valu» on teos, mille paned käest alles siis, kui see on läbi loetud. Sedavõrd haarav on raamatu sisu ja lugemist hõlbustav selle stiil. Autor tunnistab ka ise, et emakeel oli koolis ta lemmikuid, isegi sel määral, et ta oli edasiõppimiseks eesti filoloogiat kaalunud.
Keelekasutuse mahlakus viitab autori suurele lugemusele ning avarale silmaringile. Nõnda ei paku ta sissevaadet üksnes oma elukäiku ja elukutsesse, vaid rikastab lugejaid ulatuslike ekskurssidega ajas ja ruumis. Tekst ei jälgi elu selle kronoloogilises korrastuses, vaid pigem seoste ja episoodide kaupa.
Andres Ellamaa on tunnustatud eelkõige arstina, aga laiem üldsus teab teda ka taasiseseisvunud Eesti Vabariigi tervishoiuministrina ning ennekõike arvamusliidrina, kelle seisukohtadega ühiskonnas arvestatakse.
Paeluvad on autori vaated arstiametile. «Kui naabrimees satub haiglasse, siis olgu meie suhted millised tahes, sel hetkel olen ma neurokirurg. Sel hetkel tüli kaob ära ega tule meeldegi.»
«Eeldatakse, et arst on kehastunud headus, kohusetunne, tarkus ja eneseohverdus. Ometi mõistame kõik, et nii see ju olla ei saa.» Dr Ellamaa teab, mida ootab patsient. Arsti juurde tulnu soovib saada terveks, loodab, et arst teeb imet.
Arstimine on nii teadus kui ka kunst, teab dr Ellamaa, lisades: «… eks enamik praegustest moodsa meditsiini võtetest ulatuvad oma juurtega ju sinna tervendajate aegruumi». Seega, asjatundjana ei välista ta ime aspekti rõhutades ometi, et uskumine imesse on patsiendi eelisõigus, kuna arsti puhul väljendab ebaprofessionaalsust.
Kaalukad on lõigud, kus autor räägib raskemast oma töös, «mil ta peab selgitama patsiendi sugulastele reaalset olukorda, paranemisväljavaateid või õigemini – nende puudumist». Surmaga kohtununa innustab dr Ellamaa inimesi end surma saabumiseks valmis seadma.
Liina Raudvassar