Esileht » Arvamused » Arvamus »

Quo vadis, usuteaduse instituut?

31.08.2011 | | Rubriik: Arvamus

23. augustil toimunud erakorralisele kirikukogule kogunenud saadikud seisid keerulise valiku ees: otsustada tuli usuteaduse instituudi tulevik. Kui mitte arvestada peapiiskopi valimisi 2004. ja põhikirja ning kirikuseadustiku kinnitamist 2005. aastal, siis oli see minu praktikas – olen olnud kirikukogu liige 10 aastat – esimene kord, mil EELK kõrgeim seadusandlik organ pidi langetama põhimõttelise otsuse meie kiriku tulevikku puudutavas küsimuses. Kirikukogu otsustas häältega 22 : 21, et usuteaduse instituut reorganiseeritakse rakenduskõrgkooliks.
Vaatamata sellele, et sihid edasisteks sammudeks said maha märgitud, jäi möödunud teisipäevast mõtlemisainet küllaga. Viimastel aastatel on instituudi juhtkond panustanud põhiliselt sellesse, et õigustada eraülikooli staatust ning tõsta tema akadeemilist taset. Mõne jaoks ettearvatavalt, mõne jaoks üllatavalt ei ole need pingutused osutunud piisavaks. Mitu UI õppejõudu on teatanud, et nad ei jätka oma töösuhet rakenduskõrgkooli vormis, sest see on ebapiisav akadeemiliseks tegevuseks, liiatigi peaks kirik toetama rahvusülikooli heatasemelist usuteaduskonda, mitte sealset tegevust dubleerida püüdma.
Samas sai erakorralisel kirikukogul selgeks, et rahulolematus UI kui kirikukooli konfessionaalse ning spirituaalse dimensiooniga on arvatust sootuks laialdasem – 21 kirikukogu liiget pooldasid instituudi tegevuse lõpetamist ning sootuks teistsugustel alustel ja vormis toimiva kõrgema usuteadusliku seminari loomist. Iseenesest ei ole selleski midagi uut – olin üks neist, kes koos mõttekaaslastega sõnastas 2004. aastal nn Saarde teesid, kus öeldakse: «Vaimulike ettevalmistamine on meie kiriku tuleviku seisukohalt üks võtmeküsimusi. Usuteaduse instituut on tegelenud vaimulike ettevalmistuse akadeemilise taseme tõstmisega ja jätkab seda tegevust, küll aga on tõsiseks küsimuseks nii usuteaduse üliõpilaste kui vaimulike spirituaalsuse, hoiakute ja kutseoskuste kujundamine.»
Kui aga hakata konkreetsemalt arutlema, milline siis võiks olla EELK ideaalse kirikukooli vaimsus, selgub ikkagi, et osa inimeste meelest oleks hea pidada igapäevaseid missasid ja viia läbi regulaarseid rekollektsioone, teiste arvates tuleks aga loobuda igasugusest katoliiklikust «tilulilust» ning pidada au sees musta talaari ja Herrnhuti vaimulikke loosungeid. Kolmandad teeksid seminaristidega ühiskülastusi Lilleorgu ning õpetaksid kristliku meditatsiooni kõrval ka pisut joogat ning zeni. Kas selles koolis võiksid õppida ja õpetada ka naised ja geid, on hoopis omaette teema.
Arusaam sellest, milline peaks olema vaimulike ja töötegijate teoloogiline, kutsealane ja spirituaalne ettevalmistus, ei ole meie kirikus paraku kuigivõrd läbi räägitud, selgeks vaieldud, sõnastatud ja omaks võetud. Arvan, et viimane aeg on alustada selles küsimuses laiapõhjalist üldkiriklikku arutelu ning võtta vaimulike koolitus igapäevaseks palveteemaks. Tegemist on kiriku jaoks eksistentsiaalse teemaga, mille vältimist ei kompenseeri lõpuks ei ühised laulupeod, ordenite jagamine ega isegi mitte vastavatud toomkool.

Marko Tiitus
,
Eesti Kiriku kolumnist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)