Quo vadis, liturgiauuendus?

5.–10. augustini Würzburgis toimunud Societas Liturgica (rahvusvaheline liturgiateadlaste, õppejõudude ning kirikute jumalateenistuselu korraldajate ühendus) biennaalkonverents oli pühendatud 50 aasta möödumisele II Vatikani kirikukogu liturgiakonstitutsiooni Sacrosanctum Concilium vastuvõtmisest ning kandis pealkirja «Liturgiareformid kirikutes».
Nimetatud dokumendi näol oli tegemist mitte üksnes roomakatoliku kiriku liturgiareformi ametliku sissejuhatusega, vaid olulise verstapostiga paljusid lääne kirikuid hõlmanud liturgiauuendusliikumises, mis XX sajandi esimesel poolel ja sealt edasi on innustanud liturgia ajaloo ja teoloogia uurimist ning viinud jumalateenistuste märgatava uuenemiseni nii katoliku kui protestantlikus maailmas.
Liturgia ajaloo, allikate ja tekstide uurimine, tagasipöördumine patristliku (kirikuisade) pärandi ja liturgia kuldajaks peetud IV sajandi jumalateenistuskordade juurde, keskaegsete liturgiliste «taandarengute» (sh ilmikute armulauast osasaamise piiramine Kristuse ihuga, pühakute mälestuspäevade vohamine, ristimise, konfirmatsiooni ja esimese armulaua eraldumine teineteisest ning täiskasvanute katekumenaadi hääbumine) korrigeerimine, koguduse teadliku ja aktiivse jumalateenistusest osavõtu õhutamine  on vaid üksikud märksõnad liturgiauuendusliikumise programmist.
Liturgiauuendusliikumine ja oikumeeniline liikumine on käinud käsikäes. Societas Liturgica asutati vaid kaks aastat pärast liturgiakonstitutsiooni vastuvõtmist ning oli kantud nii liturgilise kui ka oikumeenilise liikumise vaimust. Eri kirikute liturgiateadlaste ning liturgiakomisjonide koostöö ja vastastikused rikastavad mõjutused on sestpeale saanud enesestmõistetavaks.
Viimastel kümnenditel on nii liturgilise kui oikumeenilise liikumise esialgne õhin asendunud jahedama, kohati suisa skeptilise hoiakuga jumalateenistuselu uuendamise ja ühtlustamise võimaluste suhtes. Värskeimad liturgiaajaloolised uurimused on näidanud, et esimestel sajanditel erinesid kirikute liturgilised praktikad üksteisest märksa enam, kui seni arvatud, ning mingit ühtset patristlikku kuldajastut pole olemas.
Teiseks on enamik kirikuid keskendunud viimastel kümnenditel pigem oma konfessionaalse identiteedi rõhutamisele jumalateenistuselus kui oikumeenilisele avatusele ja ühtsusele. Kolmandaks on globaalses plaanis kiiresti kasvanud karismaatilisest liikumisest inspireeritud kirikud, kus välditakse kindlaid liturgilisi tekste ja kordasid ning taotletakse spontaansust ja vabadust.
Liturgiaajaloo uurija Paul Bradshaw’ sõnadega: võib-olla on tegemist üksnes talveperioodiga oikumeenilise ja liturgilise liikumise ajaloos, kuid hetkel pole näha, kus ja millal tärkavad esimesed rohulibled. Ülalkirjeldatud tendentsid on  täheldatavad ka Eestis.
Kui alates 1991. aastast koostatud «Jumalateenistuste käsiraamat» 2008 vaimulike konverentsile esitati, ei saanud see nõutavat 2/3 poolthääli. Kas piiskopliku nõukogu järgnev kompromiss legaliseerida nii uue käsiraamatu kui 1951. aastal välja antud agenda kasutamine oli toonasel ajahetkel parim, ei ole üheselt hinnatav.
Selge on aga see, et uuendusprotsess pole toonud loodetavat ühtsust ei liturgia mõistmises ega jumalateenistuslikus praktikas – vastupidi, otsus loobuda vähemalt ajutiselt ühtse käsiraamatu taotlemisest sanktsioneeris ja põlistas liturgilise mitmekesisuse. Kas pidada seda kiidu- või taunimisväärseks, on loomulikult omaette küsimus.
Siia võiks joone alla vedada ja öelda, et üks etapp liturgia ajaloos on läbi – nii maailmas kui Eestis. Kuid tõsiasja, et liturgia on kiriku kahe tuhande aastase ajaloo jooksul olnud alalises muutumises, on võimalik eirata sama vähe kui seda, et tänapäeva ühiskonnas ja maailmas ei saa kristlikud kirikud hakkama üksteisega suhestumata. Süvenedes Uude Testamenti näeme, et nii apostlite kirjad kui evangeeliumid sisaldavad olulisel määral toonaste kristlike koguduste liturgiliste praktikate kriitikat.
«Niisiis, mu vennad, kui te tulete kokku sööma, siis oodake üksteist. Kui kellelgi on nälg, siis ta söögu enne kodus, et te ei tuleks kokku nuhtluseks.» (1Kr 11:33–34) «Hingamispäev on seatud inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks» (Mk 2:27). «Palvetades ärge lobisege nii nagu paganad» (Mt 6:7).
Ehk on liturgilise ja oikumeenilise kevade saabumine seotud taipamisega, et liturgiauuenduse objektiks ei ole kõigepealt käsiraamatud, tekstid, struktuurid ja korrad, vaid meie ise – Jumala rahvas, oma meelsuse ja hoiakute, usu ja igapäevaste praktikatega.

 

 

 

 

Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist