Esileht » Arvamused » Kolumn »

Püüeldes leppimise poole

06.01.2021 | | Rubriik: Kolumn
Merille Hommik.

Jaan Tätte viisistatud Henrik Visnapuu luuleread „Sel aastal tuleb kevad teisiti, tiu-tiu! ja teisiti, see aasta teisiti“ kõlasid möödunud kevadel tabavalt. Veidi teisiti tulid läinud aastal ka jõulud ja vahetus aastanumbergi. Jõulude sõnum jäi õnneks samaks nagu igal aastal. 

Kuigi kolmekuningapäevaga loetakse jõuluaeg sageli lõppenuks, kestab see vana traditsiooni järgi küünlapäevani. On maid, kus lapsed saavad jõulukinke alles 6. jaanuaril sarnaselt jõululapse endaga, kellele idamaa tähetargad kingitusi tõid. Advendiajal välja kuulutatud jõulurahu, mis meie mail on Rootsi ajast saadik tavatsenud kesta kanutipäevani, mida peeti 13. või 7. jaanuaril, võiks seega veel mõneks ajaks mõtteainet anda ja uueks aastaks sihtide seadmisel abiks olla. 

Uue aasta saabumist tähistavad paugud ei kaota soovi rahu ja lepituse järele. Inimese südamesse on juba kord istutatud soov osaduse järele Jumalaga ning rahu järele maa peal ja kaasinimestega. Kui inimene seda soovi ei tunne, on ta ilmselt väga haiget saanud või kogenud ebaõiglust, mis on südame justkui lukku pannud.     

Tõsi, kui jälgida viimase aja ühiskondlikke debatte, sageli aga ka tuttavate või sugulaste vahel peetavaid vaidlusi, ei torka soov osaduse ja rahu järele maa peal just esimese asjana silma. Ühe ametivenna poolt sotsiaalmeedias jagatud retooriline küsimus „Kas nad tulevad kunagi tagasi – meie sõbrad ja pereliikmed, keda näeme iga päevaga kaugenemas?“ on vägagi päevakajaline. 

Küsimus pole sageli üksikisikute omavahelises reaalses konfliktis ja omavahelises leppimises, vaid üksteise (arvatavatele) maailmavaadetele siltide panemises ja nende vastu võitlemises. Siin-seal kuuleb apokalüptilistki keelekasutust (remargina – kas on välja rehkendatud, kui sageli on maailma ajaloos maailmalõppu oodatud?). 

Kuidas oleks, kui kirik oleks just siin vastuvoolu ujuja? Koht, kus keskendutakse sellele, mis ühendab, mitte sellele, mis lahutab. Kus Jumala ja inimese vaheline vertikaalne lepitus avaldub ka horisontaalses inimestevahelises leppimises. 

Tegelikult toimub see juba nüüd: Kristus ühendab armulaual inimesi sõltumata nende maailmavaatest või erakondlikust eelistusest, sest armulaual manifesteerub Kristuse ihu, armulaualisi ei ühendata mitte üksnes Jumalaga, vaid ka omavahel. Kuidas aga püüelda sellise rahu ja lepituse poole, mis ulatuks kaugemale armulauaosadusest ja kirikuseintestki? Üksikisikutest kaugemale? 

Suuremate rühmade ja ühiskonnagruppide lepitamisega pole meie mail väga palju tegeldud. Mitmel pool on sellega ametis oldud aastaid, kirikute seast meenuvad „rahukirikuna“ tuntud mennoniidid, aga ka anglikaanid, kes on algatanud erinevaid lepitusprotsesse. Võluvalemit pole kellelgi, kuid siin ja seal võib näha, kuidas ühest või teisest lepituse seemnest on hakanud võrsuma taim, olgugi habras. 

Julgustav on Lutherile omistatud mõte olla valmis istutama õunapuud isegi siis, kui homme peaks tulema maailmalõpp. Valmisolek uskuda, loota ja armastada ning lepituseks kätt ulatada on jätkusuutlikum kui utopistide ja ideoloogide plaanid helget tulevikku kohale tuua või vanu ja häid aegu taastada.  

Millest alustada teel lepituse poole? Isiklikul tasandil võiks alustada õige lihtsast ja samas nii keerulisest soovitusest: parandada meelt ning järgida Jeesuse nõuannet armastada oma vaenlasi ja paluda nende eest, kes meid taga kiusavad. Nagu ka nende eest, kelle oleme ise enda vaenlasteks või vastasteks stiliseerinud või tituleerinud. Selline eestpalve on mõjus, sest aitab hoida lahus inimest ja konflikti põhjustavat küsimust. 

Jumal on inimese loonud jumalanäoliseks, mistõttu inimesel on inimväärikus. Seal, kus teiste, kuid ka enda inimväärikust ei austata, pole konflikti vaja pikalt oodata. Nagu ütles tuntud Keenia rahutegija Dekha Ibrahim Abdi: „Alandus on vägivalla üks peamisi tõukejõude ja parim vastumürk alandusele on austus.“ 

Eestikeelne sõna „leppima“ on läänemeresoome päritolu (vrdl soome leppeä ’pehme, mahe’) ja osa keeleteadlasi näeb sama tüve ka kaugemate soome-ugri keelte sõnade juures, nt handi lepət (’pehme’, ’heatahtlik’, aga ka: ’nõrk’, ’lõtv’, seda küll vibu puhul). ’Pehmus’ kõlab kaasa ka eestikeelses ’leppimise’ sõnas, vahel veidi äraspidiseltki. Leppimisena sellega, millega tegelikult leppima ei peaks. Või mõistetakse seda üleskutsena valele allaheitlikkusele. 

Vahest võiks ’leppimise’ tähendusvälja avardamisel olla abiks ladina keel, kus reconciliare tähendab ’taastama’, ’taasühendama’, ’kohtumist uuesti võimalikuks tegema’. Äsja alanud Issanda aasta 2021 võiks meile kord meenutada püüdlusi saavutada just sellist leppimist, mis teeb kohtumise taas võimalikuks ja taasühendab.  

 

 

 

 

Anne Burghardt,

kolumnist

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)