Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Püüelda valguse poole

26.01.2007 | | Rubriik: Jutlus

Rahvahulk vastas siis talle: «Meie oleme Seadusest kuulnud, et Messias jääb igavesti. Kuidas sina siis ütled, et Inimese Poega peab ülendatama? Kes see Inimese Poeg on»? Jeesus ütles neile: «Valgus on veel pisut aega teie seas. Käige, kuni teil valgus on, et teid ei tabaks pimedus. Kes käib pimeduses, ei tea, kuhu ta läheb. Uskuge valgusesse, kuni teil valgus on, et te sünniksite valguse lasteks.» Seda rääkis Jeesus ning lahkus ja peitis enda nende eest.

Jh 12:34–36

Johannes kõneleb oma evangeeliumis sageli pimeduse ja valguse vastuolust kui kahest olemise sfäärist. Evangeeliumi alguses räägib Johannes valgusest, mis paistab pimeduses ja mida pimedus ei ole omaks võtnud. Valgus, milles saavad areneda elu, tõde, headus, tuleb Jumalalt. Jumalale vastandub pimeduse maailm, mille juurde kuuluvad surm, vale, viha. Mäel, kus Jeesus kirgastati, nägid Tema jüngrid Ta olevat ümbritsetud suurest valgusest, «Ta pale säras otsekui päike, Ta rõivad said valgeks otsekui valgus» (Mt 17:2).

Tänases kirjakohas manitseb Jeesus rahvahulka: «Uskuge valgusesse, kuni teil valgus on, et te sünniksite valguse lasteks.» Tema ise on nii valgus kui valguse andja. Jeesust kõnetanud rahvahulk ootas Messiat, kes ajab maalt välja võõrvõimu ning kehtestab rahuriigi. Nad ootasid taevast tulevat valitsejat, kes jääks nende juurde. Terve inimkonna ajalugu on saatnud maist õiglust jalule seadva Messia ootamine. Messiaks, keda oodatakse, võib seejuures olla ka mõni idee või ideoloogia. Erinevatel aegadel võtab messiaootus erineva kuju. See on avaldunud nii 19. sajandi progressiusus, 20.sajandi utoopilistes ideoloogiates kui ka tänapäeval propageeritavas usus helgesse Euroopa ühiskodusse, kus valitseb õiglus ja heaolu. Stefan Zweig on oma teoses «Eilne maailm» kirjutanud sellest, et 20. sajandi alguse Euroopa näis haritud keskeurooplasele samuti ajana, mil Euroopas sammuti vastu üha suuremale sallivusele ja üksteisemõistmisele, kuni … algas I maailmasõda, mis purustas paljud illusioonid. Taas oli luhtunud üks, ainult maisele panustav messiaootus. Ajalugu on näidanud, et maisele keskendunud lootus helgele tulevikule on määratud luhtumisele.

Jeesus ei vasta rahvahulga arusaamale Messiast. Ta kõneleb hoopis Inimese Poja ülendamisest, kutsudes pilku suunama ülespoole, nähtamatu suunas. Pilaatuse küsimusele, kas Tema ongi juutide kuningas, vastab Jeesus: «Minu kuningriik ei ole sellest maailmast» (Jh 18: 36). Samaaegselt eksisteerib see riik selles maailmas, ainult mitte sel kombel, nagu rahvas seda endale ette kujutas, vaid seal, kus inimesed näevad ülendatud Inimese Poega ning kus neist saavad valguse lapsed. Jeesus ei kõnele poliitilistest muutustest ning maisest valitsemisest, vaid kutsub eeskätt üles sisemiselt muutuma, kuna vaid Jumalalt jõudu ammutav sisemine muutus on see, mis aitab inimesel püsida valguses ning tuua rahuriigi tema südamesse. Need aga, kelle südames valitseb rahuriik, suudavad ka end ümbritsevat maailma muuta paremini kui korda majja lööv jõuline käsivars.

Jeesus ütleb küll, et valgus jääb nende juurde, kes on sündinud valguse lasteks, kuid Ta ei ütle, et pimedus maa pealt pärast Tema tulekut täiesti kaoks. Teisal lausub Jeesus Johannese evangeeliumis koguni: «Tuleb öö, mil ükski ei saa midagi teha» (Jh 9:4). Seda «ööd» võib tõlgendada mitmeti, muu hulgas pimeda ajana, mil evangeeliumi ja Kristusest lähtuvat valgust on raske kuulutada. Kuigi 20. sajand koos kõigi oma inim- ja jumalavaenulike ideoloogiatega on vaevu seljataha jäänud, leidub juba üsna palju «vanade heade aegade» ilustajaid. Meie aladel iseloomustas viimase võõrvõimu all veedetud «vanu häid aegu» muu hulgas kirikuskäijate kirjapanemine riikliku julgeoleku huvides ning ametlik ateistlik propaganda, mis suutis paljude teadvuses lõplikult kinnitada klišeeliku pildi kirikust ja selle «mustakuuemeestest», kelle primaarseks eesmärgiks on vagatseda ja rahvast kurnata.

Inimesel on ohtlik kalduvus hakata kõike, kaasa arvatud vabadust, liialt kergesti enesestmõistetavaks pidama. See paneb aga unustama tänutunde. Kas me ikka oleme teadlikud sellest, milliseks eesõiguseks on Jumala sõna vaba kuulutamine, lugemine ja ühistel jumalateenistustel käimine? Kas me ei peaks olema tänulikumad selle eest, et võime end nimetada kristlasteks, ilma et sellepärast vangistust või repressioone peaks pelgama? Kas meil jätkub kõige negatiivse nägemise ja meid ümbritsevate olude laitmise kõrval aega ka Jumalat tänada meile praeguseks antud vabaduse eest? Kui tihti teeme me endile selgeks, et privileegi nautida vabadust olla kristlane, ei pruugi meil olla alatiseks? Aastaid meie peres elanud palestiinlasest noorukit, moslemist konvertiiti, oleks tema kodupaigas Gazas usuvahetuse eest oodanud sumanuhtlus; tõsi, tänapäeval mitte enam riiklike seaduste alusel, küll aga omakohtu korras. Kas meil jätkub julgust kas või mõttemängu tasandil endalt küsida, kuidas käituksime olukorras, kus enda kristlaseks tunnistamine võib ühtäkki muutuda elu ja surma küsimuseks?

Me ei tohiks unustada andmast Jumalale tänu meile kingitud vabaduse eest otsida Jumala tõde ja Jeesusest Kristusest lähtuvat valgust, ilma et me seda tehes repressioone peaksime kartma. Veelgi olulisem on aga kogu hingest püüelda Jumala lasteks, valguse lasteks saamise ja jäämise poole. Kui inimesed sünnivad valguse lasteks, käivad nad valguses ka siis, kui neid ühel päeval hakkab ümbritsema pimedus. Sellest annavad tunnistust veel möödunud sajandilgi oma usu tõttu kannatanud kristlased, kes suutsid vaatamata kõigele oma usule kindlaks jääda. Tõeliselt vabad oleme me siis, kui meie vabadus tuleb seestpoolt, mitte väljastpoolt. Kui meie sisemine kindlus lähtub Jumalast, on meid raske rööpast välja viia. Siis suudame ka neile, kes meid pimedusega ümbritsevad, julgelt vastu astuda ning neidki vahel lummata Kristuse valgusega, mis pimestas ja lummas Tema jüngreid tol ööl, mil Ta kirgastati.

Aamen.

Image
Anne Burghardt,
õpetaja

5 Kommentaari artiklile “Püüelda valguse poole”

  1. Külaline ütleb:

    Kitsa silmaringi ja kehva fantaasiaga inimestega on raske vaielda. Kes räägib meelelahutusest? Kas see, et rohi on roheline ja taevas on taevasinine on informatsioon mida keegi ise varem ei teadnud? Kui mulle soovib keegi õpetada midagi nii elementaarset, siis solvab see minu intelligentsi. Kui inimene kirjutab midagi, siis peab ta selle kaudu panema sõnadesse ka enda jaoks midagi, mis tal pole varem õnnestunud, aga see jutlus siin lähtub eeldusest et kirikus istuvad tuhmukesed.

  2. Külaline ütleb:

    aga mina kärvaksin niisuguse jutluse peale küll kirikus igavusest.

  3. Külaline ütleb:

    To: Ma ei tea.
    Kas jutlus peab pakkuma meelelahutust? Olema spektaakel või show? Kas kirik peab olema kino või tsirkus?

  4. Külaline ütleb:

    To: Ma ei tea jah
    Mina jään enda juurde – see oli hea jutlus. Ei olnud siin midagi kõik endastmõistetav. Mõtleme kasvõi väite peale, et progressiusk on messianismi üks vorm. Juudid uskusid, et uue maailma toob vagadele Jumal. Aga kes toob progressi? Jumal meie kaudu? Mõned arvavad, et Jumal ei taha progressi. Aga miks Ta siis ei takista seda? Või takistab? Kas tegelikult ongi progress üldse olemas? Või on see inimlik soovunelm ja enesepettus? Paljud ütlevad sama ka Jumala riigi kohta. Millele meil on siis loota? Igal juhul – väga mõtlemapanev jutlus.

  5. Külaline ütleb:

    Vaadake ise oma teksti, ainult küsimused, ei ühtki vastust. Kes peab need küsimused vastama? Tegelikult on küsimused esitatud nii, et ainult Jumal ise saaks neile vastata, seetõttu on nad üsna mõttetud.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)