Esileht » Arvamused » Arvamus »

Püsivalt uuenevast kirikust

25.10.2017 | | Rubriik: Arvamus

Kristlik kirik on siin maailmas tegutsenud ligi 2000 aastat. Selle aja jooksul on maailm väga palju muutunud ja kahtlemata on muutunud ka kirik. Mõeldes muutustele võib kõnelda nii positiivsetest kui negatiivsetest arengutest.
Vahel tähendavad muutused kiriku jaoks eemaldumist algsest elavast usust ja siis astuvad kiriku jaoks keskmesse enda organisatsiooniga hakkama saamine ja oma asendi kindlustamine ühiskonnas. Selliseid arenguid võis näha keskaja kirikus. Vastureaktsioonina nendele muutustele tekkis reformatsioon, mis pani liikuma rahvamassid, kes nõudsid kiriku muutumist ja naasmist Jumala sõna juurde.
Kuna kivistunud kiriku juhtkond polnud toona valmis sellisteks muutusteks, tekkis ka kirikulõhe ja mitmeid erinevaid kirikuid. Ilmselt polnud see reformaatorite soov, kuid antud olukorras oli see paratamatus. Reformatsioon tõi siiski kaasa ka katoliku kiriku uuenemise, mida võib näha reformatsioonile järgnenud aastakümnete arengutes. Nii toimus tegelikult tänu Lutherile, Calvinile ja Zwinglile kogu läänekiriku uuenemine ja naasmine kristluse algsete väärtuste juurde.
Hetkest, mil Martin Luther naelutas oma 95 teesi Wittenbergi lossikiriku uksele, möödub 31. oktoobril 500 aastat. Tegu on sündmusega, mis muutis nii kogu maailma kui ka meid. Võime näha, kuidas kuulumine luterlikku kultuuriruumi on mõjutanud eestlast: hindame haridust, ratsionaalsust, tehnoloogiat. Kirik on jätnud meisse rahvana sügava jälje ja seda hoolimata sellest, et oleme praegu üks Euroopa usuleigematest maadest.
Usuleiguses on lihtne süüdistada Nõukogude Liidu aega, kuid samas on selles oma roll ilmselt ka kiriku suhtumises. Nüüd, 500 aastat pärast usupuhastust on meil aeg mõelda oma kohale maailmas ja sellele, kuidas vastata tänapäeva inimese usulistele vajadustele. Vastata tuleks nõnda, et me ei unustaks Jeesust ja tema õpetust, ning teisalt nõnda, et me märkaks inimest ja saaks aru, mida ta meilt ootab.
Nii seisame meiegi kirikuna jätkuva uuenemise ja muutmise vajaduse ees, sest maailm, milles elame, muutub ja areneb. Ja teisalt meie muutumine ei tohiks viia selleni, et kaotame selle, mis on meie usu alus, sest siis tuleks juba meid endid reformeerida.
Kirikul on õppida enda muutmises nii Jeesusest kui ka Martin Lutherist. Nemad tajusid seda, mida inimene vajas, ja andsid sellele adekvaatse vastuse. Aga mida ootab meie aja inimene ja kuidas saab kirik teda teenida? Kas reformatsioon tähendab meie jaoks sündmust 500 aasta eest või tähendab see eluhoiakut ja samaaegset dialoogi nii Jumala kui inimesega? Vastustest sõltub meie tulevik. Kirik ei tohi olla ei muuseum ega rahvamaja, vaid midagi rohkemat: Jumalani juhtija siin maailmas. Just see andis reformatsioonile õnnistuse.

Soomkaido_ylik2017

 

 

 

 

Kaido Soom,
teoloogiadoktor

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)