Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Püsiva armastuse retsept

15.01.2004 | | Rubriik: Jutlus

Armastus olgu siiras. Kurjast hoidudes kiinduge heasse! Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette! Teenige Issandat tüdimatu innuga ja vaimult tulisena! Olge rõõmsad lootuses, vastupidavad viletsuses, püsivad palves! Abistage pühasid nende puuduses, püüdke olla külalislahked! Õnnistage oma tagakiusajaid, õnnistage ja ärge needke! Rõõmustage rõõmsatega, nutke nutjatega! Olge omavahel üksmeelsed! Ärge mõtelge kõrgilt, vaid laske end tõmmata madalate hulka! Ärge olge endi meelest targad!
Rm 12:9–16

Üks rock’n’roll’i ajastu lööklaul algab sõnadega: «Kas oled siiras, kui ütled: «Ma armastan sind.»?» Selline küsimus tekib paljudel armastajatel, vähemalt kord ehk kõigil. Mis võib põhjust anda kahelda armastusavalduse siiruses? Tunne, et selle taga pole soov koos olla, vaid omakasu.
Mõtisklesin nende asjade üle varahommikul, kui pere polnud veel tõusnud. Järsku jooksis minu juurde mu kaheaastane tütar, veel unesoe ja pidžaamas, kallistas ja puges mulle sülle. Mõtlesin, kui armastuse siiruses saab kahelda, siis igatahes mitte sellise väikelapse armastuse siiruses. Just sellepärast, et laps ei ütle «ma armastan sind», vaid teeb midagi sellist, mis ei jäta tunde siiruses vähimatki kahtlust.
Ebasiiruse kahtlus on üleüldse kerge tulema, kui keegi väidab end midagi olevat või tegevat. Sõnad pole nii usaldusväärsed kui teod. Lihtne on midagi öelda, raskem on seda tegudega tõestada.
Enamik püsivaid inimsuhteid algab armastavatest tegudest. Kui noormees ja neiu kokku saavad ja otsustavad koos elama hakata, pole selle taga ilusad sõnad, vaid midagi kindlamat, vastastikku usaldust äratavad teod. Abielluda ei soovitata ju enne, kui aasta või paar on lähedast tutvust peetud või koguni koos elatud.
Ja siiski ei piisa tihti tegude-armastusest. Näeme enda ümber katkiseid perekondi, pettunud abikaasasid ja lapsi. Armastus, mis algul on olnud usaldusväärne, pole pidanud. Kannatanutele näib, et ka tegude taga oli omakasu.
Ent kõik inimesed vajavad armastust, sest see teeb elu ja inimühiskonna ülepea võimalikuks. Armastus on justkui sideaine, mis hoiab koos ühiskonna müüre, määrdeaine, mis ei lase elu mootoril kokku joosta. Kuidas leida püsiva armastuse retsepti?
Kui keegi ütleb «ma armastan Jumalat», kas mõjub see siirana? Oleneb, kellele see väide adresseeritakse. Ütleb keegi seda näiteks oma sõbrale või tuttavale, siis ei pruugi see mõjuda siirana, kui seda ei kinnita inimese teod. Kuid üldiselt mõjub Jumalale armastuse avaldamine palju usutavamana kui teisele inimesele armastuse avaldamine. Miks?
Sest Jumal ei lase end pilgata. Jumal ei lase enda poole pöörduda ei sõnade ega tegudega, mis on kantud omakasust. Inimene, kes seda üritab, peab kannatama põletavat südametunnistust ja tunnistama end lõpuks kaotajaks.
See ongi olnud inimkonna probleem. Ta on igatsenud armastust, mis ei vanguks ka kõige suuremates katsumustes, kuid inimestes endis pole sellist armastust leidunud. Inimarmastust, ka inimlikku armastust Jumala vastu on alati kummitanud oht järsku kaduda. Ja see oht on saanud liigagi tihti tõelisuseks.
Olukord muutus siis, kui Jumal ise avaldas inimkonnale armastust. See armastusavaldus toimus inimesele arusaadavalt, nii sõnas kui teos. Jeesus tuli, õpetas, elas oma õpetuse kohaselt ja suri armastuse nimel. See viimane ei jäta mingit ohtu armastuse hääbumiseks, sest see on Jumala armastus.
See armastus ei hävi. Seda on näidanud Kristuse kiriku püsimine kõige raskematel aegadel. Jumal on andnud Kristuse kaudu retsepti hävimatuks armastuseks.
Kuidas sellest siis osa saada? Usus Kristusesse saab inimene armastuse, mis ei tee iialgi ligimesele kurja.
Ja siiski manitseb Paulus roomlasi: «Armastus olgu siiras.» Kas ta ei mõtle siis seda usu-armastust, mis oma olemuselt ei saa olla ebasiiras? Mõtleb ikka, aga arvestab, et inimese loomuses on kord juba mitte püsida usus ja seega armastuses. Ja lisab pika rea üleskutsuvaid lauseid. Hoiduge … kiinduge … hellitage … austage … teenige tüdimatult … olge rõõmsad, vastupidavad, püsivad … abistage … õnnistage … rõõmustage … nutke … olge … ärge olge …
Kas neid peab võtma sundusena: tee nii, kui soovid olla kristlane, ka vastu tahtmist?
Paulus ei taha kedagi sundida. Ta teab väga hästi, et armastus on Jumala and. See nimekiri on hoopis armastuse seadus, käsu «armasta oma ligimest» lahtikirjutus, rakendus. Kui lugeja soovib, siis armastuse «puust ja punane nikerdis».
Teinekord on armastav laps jonnakas. Ütled talle, ära tee seda, aga tema ikka teeb. Ütled veelkord ja ikka ta ei lõpeta. Teeb, kuni haiget saab. Siis tuleb meelde, mida talle öeldi.
Nii on ka meie, «täiskasvanutega». Meil on iga asja kohta hunnik seadusi ja sunnivahendid nende täitmiseks. Aga inimene mõtleb, milleks mulle need seadused, ma olen ise ka tark. Ja teeb ikka omamoodi. Alles siis, kui selles omamoodi-olemises midagi valesti läheb, tulevad seadused meelde.
Ent miks puistab Paulus siin seadusi ja räägib teisal, et oleme usus Kristusesse seaduse alt vabad?! Seadus pole kuhugi kadunud. Usus Kristusesse oleme lihtsalt saanud väe, et suuta seadust täita oma loomu poolest, muutunud seaduserikkujast «vanast inimesest» seadusekuulekaks «uueks inimeseks». Ja see vägi on tõeline, püsiv armastus.
Aamen.
Mart Jaanson,
Nõo koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)