Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Pühtitsa kloostri iguumenja Filareta: keda Jumalaema tahab siia tuua, selle ta tingimata ka toob − tema on siin perenaine

05.10.2016 | | Rubriik: Kirikuelu

Pühtitsa kloostri iguumenja Filareta on ametisse pühitsetud viis aastat tagasi. Kloostrisse tuli ta veerand sajandit tagasi. 2 x Matti Kämärä

Pärimus räägib, et XVI sajandil ilmutas Kuremäel end Jumalaema isiklikult. 125 aasta eest rajati samasse paika Pühtitsa nunnaklooster. Eesti Kirik võttis juubeli puhul ühendust kloostri juhi iguumenja Filaretaga (kodanikunimega Oksana Kalatšova), et uurida, kuidas unikaalsel kloostril läheb.

Võib-olla olin teie juurde sisenedes veidi närvis ja, ütlen ausalt, kui tulite ust avama, arvasin esmalt, et olete iguumenja abiline. Tavaliselt on tähtsate isikute juures nii, et keegi teine teeb ukse lahti ja …
Nagu ütles meie emakene Varvara: «Ei tahaks olla kalkunisarnane.» Kahtlemata peitub kogu võlu ja külgetõmme just nimelt lihtsuses. Armastasin emakest selle eest, et tal polnud kunagi ühtegi snobismiilmingut või aplombi. Ta oli inimeste suhtes alati niivõrd lihtne, avatud ja siiras, et tahes-tahtmata tahaks teda ka selles jäljendada.

Mis tähendus on kirikul ja kloostril tänapäeva maailmas. Võib vast öelda, et tegu on nagu saarega?
Päästetukssaamise saarega? Kirikut nimetatakse eri nimedega ja võib nõustuda ka teie seisukohaga – pääsemise saar keset ilmalike kirgede mäslevat ja ohtlikku merd. Mõne jaoks on tegu pelgalt organisatsiooniga, aga kellelegi on see võimalus ületada lävepakk teise ilma, suhtlemaks Jumalaga. See on alati ideaalmaailm ja ilma kirikuta, nagu mulle tundub, pole inimese vaimne ülesehitustöö võimalik. Ega ilmaaegu öelda: kellele kirik pole emaks, sellele ei ole Jumal isaks.
Oluline on olla selle suure pere liige. Kirik ise ei tohiks seostuda mingi pühakoja seinte või inimestega, kes teda justkui juhivad – loomulikult mitte. Kirik kui selline on eelkõige Issand Jeesus Kristus, kes meid ühendab. See on saladus, mis teostub liturgias, see on osadus, milles me kõik armulaua kaudu osaleme ja Kristuses ühtseks saame. Sestap ütleks, et tegu on laiema, müstilise mõistega – kirik on inimeste ühinemine Kristuses, kes elavadki tema nimel ja on tema juurde teel.

Kahjuks pole luterlikul kirikul, vähemalt Eestis, kloostreid. Mulle tundub, et klooster on väga eriline paik.
Munklus on üldse kogu kiriku kants ja vundament. Mitte kõik inimesed ei suuda ju pikemat aega palvetada, nii täidab munklus selle lünga. Alati leidub inimesi, kes Jumala poole püüeldes loobuvad paljust: ilmaliku elu rõõmudest, pereelu rõõmudest − loobuvad kõigest, et teenida Kristust. Ma ei ütle, et mungaelu on kerge, loomulikult on see raske, aga ilmalikus elus pole sellise rahuloluni, milleni võib just munkluses jõuda, võimalik küündida. Munklus on ka kiriku ideoloogia.

Kas teate juhtumeid, mil inimene on juba mungaks või nunnaks saanud, aga siis loobub?
Jah, kahjuks on selliseid juhtumeid.

Esmalt on ju katseaeg, mis võib pikka aega kesta.
Jaa, tulevad noored tüdrukud, kes läbivad prooviaja. Neid nimetatakse kuuletujaiks. Siis järgneb rjassakandmine ja alles pärast seda võetakse vastu mantia ehk väike skeema. See periood kuni mantiasse riietumiseni võib meil kesta kümnest kahekümne aastani, olenevalt inimesest – kuidas ta end proovile paneb. Lähenemine on tõsisem kui pelgalt väikese skeemani jõudmine, oluline on, kuidas kannad seda vaimuliku vastutuse koormat.
Sestap, tänu Jumalale, suhtuvad õed meie kloostris sellesse väga tõsiselt, pannes end proovile ja adudes, et vastutus Jumala ees on suur ja et keegi ei sunni neid vägisi mantiat võtma. Aga elu on nagu on ja ka vaenlane ei maga. Ta on ses plaanis kahtlemata väga hea psühholoog. On tõesti juhtumeid, kus õed lahkuvad kloostrist ja ka vennad lahkuvad. Alati on see väga raske – ma arvan, et nii neile endile kui kogu kloostriperele.

Kas teate mõnda lahkunut isiklikult ja mis neist on hiljem ilmalikus elus saanud?
Tean. Ei midagi head, samasugune valurikas ja vaevaline elu ühes pisarate ning sügava kahetsusega.
Kas kloostri hülgamist võib võrrelda perekonna hülgamisega?
Nõustun teiega, sest perekond on väike kirik. Inimene ei saa lammutada midagi, mille Issand on liitnud. Meie elu ei lõpe ju siinsel murukamaral, vaid jätkub taevas, aga see, kes lõhub väikse kiriku – Issand avita! –, sellele on raske leida õigustust.

Siiski – õigeusu kirik ju aktsepteerib lahutatud inimeste uuesti abiellumist.
Kui inimesed on juba lahus ega taha enam koos elada, ei saa ju neid jõuga koos hoida. See pole kiriku, vaid inimeste patune voli. Mida nendega teha? Nad ei kuula kiriku ja Kristuse häält, aga võib-olla ei kuule. Võetakse ette ja proovitakse end abielus. Sellised võivad hiljem ka kloostrisse tulla, elada seal ja hiljem lahkuda. Tegu on teatud ebatõsise suhtumisega nii enda kui teise inimese elusse, kellega oled oma saatuse sidunud.

Inimesed on ju väga erinevad ja kõigi vaimne tase on erinev.
Kahtlemata. Aga igal juhul on abielu ja perekonnasidemed, see, mille Issand on pühitsenud, püha. Muidugi juhtub pereelus nii mõndagi, aga alati on meeldiv, kui inimesed elavad ühiselt üle nii suured mured kui rõõmud, kui neil on palju lapsi. Me ju austame paljulapselisi peresid. Selliste perede lapsed on psühholoogiliselt teistsugused, nad teavad, et vanemaid tuleb austada.
Kui elasin Samaras, oli meie naabriks tatari perekond. Mind hämmastas, kuidas seal peres vanemat austati. Kui vanaisa – babai tatari keeles –, kelle nimi oli Šafiga, välja tuli, ta oli siis umbes 90aastane, kargas vanem poeg, kes oli 60aastane, püsti, kustutas sigareti, ajas käega suitsu laiali ja vabandas sügavalt, et isa pidi ta sellises jõudeolekus leidma.
Nende peres oli lapsi tosina ringis ja kui nad kõik kokku kogunesid, oleks kui pidu olnud: kõik rõõmustasid üksteise üle – kõik neli põlve. See oli väga rahvarohke, eriti kui ka naabrid külas olid, ja kõiki tingimata kostitati. Selline paljulapseline olemine on väike kirik, perekond, mis on Jumala poolt õnnistatud. Kahjuks me ei oska seda praegu hinnata.

Pühtitsa kloostri juubel tuletab meelde, et Nõukogude Liidus kloostrite järjepidevus katkestati. Kuidas kirik selle Venemaal üle elas, mis andis sel ajal jõudu, mida muidu oleks kloostrist ammutatud?
Muidugi elas Venemaa üle hirmsad ajad, terroriaastad, mil vaimulikke ja munklust hävitati. Tegu oli sihipärase õigeusu kiriku hävitamisega. Järele jäi ju kolme piiskopi ringis ning tundus, et likvideeri veel üks ja uusi pole enam võimalik ametisse seada. Aga Issand ei lasknud sellel sündida, see oli muidugi Jumala tahe, mis sai teoks uskliku rahva meeleheite kohal. Venemaa on alati õigeusu poolest tugev olnud, seda on aegade jooksul tunda olnud.
Jah, mäletan, et ei lubatud pühakotta minna. Kui tahtsime ülestõusmispühadel kirikusse minna, seisid miilitsad ja peletasid noori − eriti neid, kes olid lastega. Mäletan, kui läksime, tuli miilits, kes hoiatas, et «on veel teinegi valveahelik, pöörake tagasi, muidu pannakse teie andmed kirja ja töö juurde tuleb teatis». Olid siiski inimesed, kes aitasid usklikel konflikte vältida.
Mind ennastki ristiti salajas. Mäletan seda, sest olin kuueaastane. Oli tõesti väga keeruline aeg, ent rahvas säilitas õigeusu – vanaemade ja vanaisade kaudu. Ma isegi arvan, et see on kuidagi geneetilisel tasandil meisse talletatud. Mäletan, kuidas ema armastas munklust. Ta suhtus selle seisuse esindajatesse kui pühadesse, selline oli tema armastus nende vastu, kes Jumalat teenivad!
Olen 1968. aastal sündinud ja mäletan, et siiski oli, kuhu sõita, et palvetada ja pihtida. Inimesed, kes janunesid vaimuliku valguse järele, said seda. Aga kahjuks meid kasvatati koolis nõnda, et õpetati «teaduslikku» kommunismi ja ateismi, meid hariti ateismivõtmes. Raske oli neil, kel kodus polnud sügavalt usklikku peret.

Olete lõpetanud Samara riikliku ülikooli keemia-bioloogia teaduskonna geneetika ja embrüoloogia eriala. Kas teie vaimulikud lapsed küsivad sageli bioeetikaga seotud probleemide kohta? Näiteks kui perekonnas on probleem, et ei saada lapsi – kas on ikka õige kasutada kunstlikku viljastamist?
Pean tunnistama, et olen praegu bioloogiast niivõrd kaugel, ma ei tegele sellega enam üldse. Kloostri administratiivne juhtimine võtab kogu aja. Aga kirikul on ses küsimuses seisukoht. Kirik peab Jumala asjadesse sekkumist ebaeetiliseks. Iga sünd ja iga laps on Jumalast, kes sünnib samuti Jumala jaoks. Mõnikord ema sünnitab lapse, aga pärast nutab: ma sünnitasin ta enda tarvis, aga tema hülgab mu, sõidab ära, abiellub. Aga kui me adume õigesti, et laps on Jumalast ja tema jaoks, kulgeb ka kasvatus teises võtmes.

Tean, et omal ajal sõitsid Pühtitsa kloostrisse inimesed üle Venemaa − nüüd on vist külaliste arv väiksemaks jäänud, sest Venemaal on palju uusi kloostreid avatud.
Teil on õigus. Venemaal on avatud väga palju kloostreid, nende arv ületab juba kuuesaja piiri. Ka riigipiir avaldab kloostri külastatavusele palverändurite koha pealt mõju. Kui näiteks Moskva ja Peterburi regioonist saab tulla võrdlemisi vabalt, siis perifeeriast tulla, viisat saada on tõesti raske. Samuti on ajaga keeruline, sõltutakse sellest, millal on puhkus, kõigil on aeg piiratud. Selles peitub takistus. Aga keda Jumalaema tahab siia tuua, selle ta tingimata ka toob − tema on siin perenaine.

Kas saab öelda, et igal kloostril on oma nägu ja iseloom?
Muidugi on kõik kloostrid milleski üksteisega sarnased ja samas ka erinevad. Tõesti, igal kloostril on eristav omapära, seda mõjutab nii kloostri asutamise aeg kui see, millist tegevust ta harrastab. On näiteks kloostrid, mis on selgelt pühendunud misjonitööle, on kloostrid, mis on eriti palvele pühendunud. See, kuidas klooster on korraldatud, sõltub palju kloostriülemast.

Kuidas te oma kloostrit iseloomustate?
Näen, et see on pühendunud misjonitööle. Meie klooster on imepärane ses plaanis, et kui külastate näiteks õigeusu kloostreid Kreekas, näete, et mungad ja nunnad elavad eraldi ja ilmalikud inimesed ei pääse kloostri eraklasse ega sega nende siseelu. Meil on teisiti − vaadake, meil elavad kõik inimesed kloostris, meie väravad on kõigile avatud. Olgu need, kes tulevadki palvetama ja saavad aru, et on kloostris meeleparanduseks või et pihtida ja armulaual käia, aga meid külastab ka väga palju turiste. Paljud kahjuks ei saa üldse aru, kuhu nad on sattunud. Neil on tunne, et nad on kas linnapargis või kuskil mujal, kus saab jalutada, suudelda, teineteist emmata.
See mõistmatus kloostri tegelikkuse suhtes isegi veidi pelutab meid. Teisest küljest saame aru, et rahvas pole valgustatud. Neile pole keegi seletanud, mida klooster tähendab; neil on tõesti raske aduda, mis elu siin elatakse ja kuidas end siin ülal pidada. Sestap suhtuvad õed sellesse suure kannatlikkusega. Sest Jumala küllus, mis ses kohas asub, võib mõjutada ka karme ateiste ja muuta nende südant nii, et see võtab vastu Kristuse usu − see teeb kivist pehme materjali. Sestap püüame inimestesse suhtuda suure kannatlikkusega ja meie kloostri suund on kahtlemata misjon.

Kuidas siin kloostris adutakse, et asute Eesti vabariigi territooriumil?
Me töötame ja palvetame ning asume väljaspool poliitilisi sündmusi. Oleme ikkagi maailmast eraldunud ja seal toimuv ei peaks meis huvi äratama. Meile on peamine vaimulik elu, mis ei saa eksisteerida ilma töise allumise ja koormuseta. Nõnda on õed siin juba 125 aastat palves ja töös olnud. Kuna elame Eestis, püüame olla seadusekuulekad kodanikud ja täita Eesti vabariigi seadusi. Klooster pole ilmaaegu ilmast müüriga eraldatud – siin valitsevad teised, vaimulikud väärtused. Siin on olulisem tegelda sisekaemusega.

Pühtitsa kloostril on teadupärast eristaatus.
1991. aastal sai klooster stavropigiaalse staatuse, mis tähendab, et allume vaimulikult otse tema pühadusele Moskva ja kogu Venemaa patriarhile. Selle staatuse andis kloostrile patriarh Aleksius II, kellele meie klooster oli lausa nagu oma lapsuke. Ta hoolitses selle ja siinsete õdede eest väga. Kui uurida kloostri ürikuid − nüüd on see võimalik −, saame aru, kui palju tööd, hoolt ja isiklikku osavõttu pühim patriarh Pühtitsasse panustas. See vääriks eraldi raamatut. Tänu talle jäi klooster omal ajal sulgemata. Oli Hruštšovi aeg ja klooster taheti muuta kaevurite puhkekoduks.
Olles noor piiskop, palus ta armuaega. Ja aasta jooksul käis siin Lääne-Euroopast nii palju delegatsioone, välismaal ilmus kloostrist nii palju artikleid, et kloostrit oli juba võimatu sulgeda. Jumalaema valis välja just tema. Hilisem patriarh käis siin koos vanematega juba väikese poisikesena. Tema isa Mihhail teenis siin ja õed armastasid teda väga, öeldes, et ta on kui pihiisa, vaimulik teejuht. Isa teenis, ema palvetas, aga väike poeg jäeti kloostriasukate eluruumi. Ei saa öelda, et ta oleks siin sirgunud, aga juba lapsena viibis ta siin sageli. Temale oli Pühtitsa nagu vaimulik hapnik.

Mis on olnud kõige raskem, kui olete Pühtitsas iguumenja olnud?
Kõige raskem oli emakese Varvara surm. Me olime tema juures kui kiviseina taga kaitstud. Seal väljas kõmiseb äike, valab vihma, sajab rahet, aga tema selja taga tundsime end nõnda kindlalt, sest meid ei tabanud miski. Selline võimas vaimulik iseloom, inimtüüp, keda nimetame vaimseks titaaniks. Kogu kloostril oli raske aduda, et emakest pole enam meiega, veel enam, et tema tegevust peab jätkama. See oli tõesti kõige raskem – jääda ilma tema toekast õlast, targast sõnast.

Ilmselt nüüd mõeldakse samuti teist?
Ei tea, küsige teiste käest.

Hiljuti käis üleriigilisest meediast läbi uudis, et klooster valmistab ise − tuule abiga − elektrit. Tuuleenergia tuuleenergiaks, aga vahest on suurem jõud teie kloostri palvevägi?
Olen teiega täiesti nõus. Palve on tõesti tohutu vägi. Paljud paraku ei saa sellest aru, sest neil puudub palvekogemus. Aga palve on see, mille najal püsib maailm; see, mis kaitseb maailma mõne hirmsa katastroofilise sammu eest. Me elame palve najal, meiegi elame tänu kellegi palvetele ja püüame ise palvetada. Rahu eest kogu maailmas. On palju inimesi, kes tulevad siia mõne mure või rõõmuga ja jätavad siia kirjad. Neidki peame oma palvetes meeles. Palve on kui taevane kantselei. Me peame sinna pöörduma, sest Jumalata pole võimalik elada − me ju lämbume; see on vaimne surm, mis on kehalisest hullem.

Milline on teie kloostri päevakava?
Päev algab kell 6 hommikul, meil on siis hommikupalvus ja õed suunduvad pühakotta palvetama. Pärast liturgiat on kuuletumistöö, siis lõunasöök ja pärast seda taas kuuletumistöö ja jumalateenistus. Meie päev lõpeb ametlikult kell 23, siis palume valguse kustutada. Välja lähevad öised korrapidajad, aga õed peavad olema oma eluruumides. Kas nad magavad või palvetavad, see on teada Issandale ja nende pihiisale.

Kui õppisin usuteaduse instituudis, oli meil ekskursioon Peterburi, tollase Leningradi vaimulikku akadeemiasse. Meie sõidu esimene peatus oli Pühtitsa kloostris − ööbisime siin. Siis räägiti, et öösel ei saa välja minna, sest kurjad koerad on lahti.
See on tõsi, et korda pidavate õdedega on valves saksa lambakoerad, kes on samuti teenistuses.

Millal teie esimest korda Pühtitsa kloostrisse sattusite?
See oli 1991. aasta juunis. Olin lõpetanud ülikoolis IV kursuse ja sõitsime emaga siia, et palvetada ja tööd teha. Ja ma olin kahtlemata vapustatud sellest, mida nägin ja mida tundsin. Jõudsime kohale hilja õhtul, kloostris oli just jumalateenistus. Sisenesime kirikusse, kus seisid õed, kes meenutasid mulle vaimseid tulpasid − pikkades kuubedes. Selline sõnatus ja igasuguse sehkendamise puudumine kloostrikirikus. Seal valitses säärane vaikus, et olin pärast tavalist kirikut hämmastunud − kuidas nad palvetavad ega vaata kellegi poole!
Vaatasin ühe õe poole, kelle põske mööda veeresid pisarad. See oli niivõrd muljetavaldav, tundus, et isegi õhk on vaimsusega laetud. Kohe võis aduda, et tegu on ebatavalise paigaga, mis mõjub sellisel määral hingele, meelele. Mulle tundub, et inimene, kes on külastanud Pühtitsat, on juba muutunud − siin viibinuna pole võimalik endiseks jääda.
Tulime kaheks nädalaks, aga mina jäin siia septembrini. Ei suutnud lahkuda, ehkki ema pidi ära sõitma, sest algas töö. Ema helistas ja küsis, kas ma ikka naasen. Mul oli tõesti soov siia päriseks jääda. Ema ütles, et lõpeta vähemalt kool ära, vaid aasta on jäänud. Aga mina mõtlesin: milleks see diplom, kui kloostris pole laborit, kus geneetikuna töötada? Mulle tundus, et kaotan aasta.
Siis saabus piiskop, pöördusin tema poole ja ta ütles, et esmalt tuleb ülikool lõpetada. Patusena mõtlesin, et ilmselt ema palus tal nõnda öelda, ja temagi tunnistas, et emaga sai räägitud küll. Küsisin veel emakeselt − ei leppinud vastusega − ja temagi ütles: «Alles siis, kui lõpetad, tuled.» Tuli lõpetada!

Ilmselt on vanemail ikkagi raske oma last kloostrile loovutada?
Tõesti on raske. Vaatamata sellele, et vanemad on usklikud, pole oma lapsega hüvastijätmine kerge. Mõelda, et laps läheb kloostrisse, on raske, aga oletame, et ta jääb maailma jaoks. Ta abiellub, sõidab teise linna – on samuti teist eemal. Seda te ei võta nii kibedalt vastu kui tema soovi minna kloostrisse. Aga on ka selline oluline tegur nagu vanemate õnnistus. Arvan, et õdedel, kes tulevad kloostrisse, aitavad alul elada vanemate palved.

Praegu tuli pähe, et judaismis usutakse, nagu läheks inimene edasi vaid oma järglastes. Ja veel meenub lemmikõppejõu professor Elmar Salumaa mõtteuid, kes ise oli teadaolevalt lastetu, et katoliku kiriku preestrite puhul, kes on tsölibaadis – seega ka nunnade ja munkade puhul –, lähevad head geenid raisku.
Huvitav teooria, kui ilmalikust seisukohast mõelda. Aga selles on väga palju valgeid laike. Vahest saab sellele küsimusele vaadata veidi teisest küljest. Saan aru, et igale perekonnale on oma soo jätkumine isegi kohustuslik. Loomulikult, selleks ju inimesed abielluvadki, et inimsugu jätkuks.
Olge viljakad ja teid saagu palju! – see tehti Aadamale ja Eevale kohustuseks. See kohustus lasub praegugi inimestel, aga loomulikult mitte munkluses, sest seal antakse neitsilikkuse tõotus.
Veri, mis kandub põlvest põlve, on side ja selles pole põhjust kahelda. Aga et head geenid raisku läheksid … Arvan, et selle kohta teab Issand meist paremini, kellele jagada järglasi ja keda saata kloostriteele. Tema teab, kus me rohkem kasu toome.

Kui räägitakse lugu, kuidas Jumalaema end siin XVI sajandil kolme päeva jooksul ilmutas, siinse maalapi õnnistas ja isegi ikooni maha jättis, võib teine kosta, et tegu on ilusa legendiga.
See ei ole legend, sest ilma selleta poleks võimalik praeguse õnnistuse olemasolu siin. Legend elab ja tavaliselt muudetakse see eeposeks, kirjanduslikuks pärandiks. Aga siin on elu! Nii palju inimesi tahab ju Jumalaema teenimisele oma elu pühendada.

Mis on teie meelest Eesti ühiskonna kõige suuremad probleemid?
Enim kurvastab Eesti ühiskonna vähene religioossus. See jääb mulle arusaamatuks. On ju ka eestlased kristlased ja see maa on taevase kuninganna ilmumisega pühitsetud. Aga me ei oska seda hinnata. See ei jää tavaliselt vaimulikult karistuseta, kui Issand annab palju, aga seda ei võeta vastu. Tahaks just eestlasi rohkem kirikus näha. Pealegi kristlane tunneb alati kristlase ära ja neil on kergem üksteist mõista. On raske asuda dialoogi inimesega, kellele Kristus, andke andeks, ei tähenda midagi.

Viimasel ajal räägitakse palju ka pingetest ja isegi sõjaohust lääne ja Venemaa vahel. Kuidas teie seda kloostris adute?
Muidugi me tunneme seda. Ehkki te näete, et mul pole siin ei telerit ega raadiot, munkluses ei olda nende külge aheldatud. Nunnaelu on täidetud teiste kohustustega ja enamasti on neid nõnda palju, eriti palvetegusid, et ausalt öeldes ei jaguks massimeedia tarvis aegagi. Aga meediasse suhtun suure ettevaatlikkusega, sest üle maailma patustavad nad vale suure osakaaluga. Mitte et nad tahaksid valetada, aga sageli esitatakse pooltõdesid ehk jäetakse asju ütlemata. Eelistan vahetut suhtlust inimestega: nende rõõmud ja mured − vaat see on tõde.

Kui palju on praegu kloostris nunnasid?
111 nunna. Minu teenimise ajal on klooster vananenud. Sellist juurdevoolu, nagu oli emakese ajal, pole. Tal seisis siin 30 tüdrukut ja tema valis nende hulgast, vestles kõigiga ja võis juhtuda, et 30 hulgast ei võtnud kedagi. Nüüd on teised ajad − noori kuuletujaid pole nii palju, kui tahaks. Aga kaeblema ma ei hakka − Jumalaema ise valib endale teenijannad. Ja siiski tuleb ka noori õdesid.

Mida öelda lõpetuseks?
Tahan soovida, et me kõik jääks Kristusele ustavaks, et kristlikud väärtused oleks meie südames. Evangeelium pole raamat riiuli jaoks – et ta oleks meie elu raamat! Kui elame Kristuse käske täites ja jääme kristlasteks, on meie elu kahtlemata teistsugune. Kui jääme Jumalaga, siis ka tema on meiega. Olgu Jumala abi ja taevase kuninganna kaitse kõigiga! Õnnitlen kõiki pühade puhul ja tänan.

Teet Korsten

Iguumenja Filareta: Eelistan vahetut suhtlust inimestega: nende rõõmud ja mured – vaat see on tõde.

 

Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalne Naisklooster 
Moskva ja kogu Venemaa patriarhi otsealluvuses olev Vene Õigeusu Kiriku nunnaklooster.
Rajatud 1892–1895, esimeseks eestseisjaks sai ema Varvara.
Kloostri alal kasvab 4,3 m ümbermõõduga püha tamm ning voolab tervendava veega püha allikas.
Hoonekompleksi moodustavad nunnade elumajad, talvekirik-söögimaja, haigla, 1910 valminud viiekupliline 1200 inimest mahutav kolmelööviline kolme altariga Jumalaema Uinumise peakirik, värava kellatorn, kool ja võõrastemaja.
1917–1923 oli klooster evakueeritud Jaroslavli kubermangu Rostovisse.
Kloostris elab praegu 111 nunna ja noviitsi.

Kloostri juht iguumenja Filareta
Oksana Kalatšova, sündinud 20.03.1968 Kuibõševis.
1992 lõpetas Samara (endine Kuibõšev) riikliku ülikooli bioloogiateaduskonna.
1992 võeti Pühtitsa kloostrisse kuuletujana. Töötas kloostri hotellis, tegutses fotograafina, kloostri kooris, kloostriülema sekretärina, hoolitses kloostri remondi ja ehitustööde eest ning võttis osa kloostri ajaloo raamatute publitseerimisest.
Püha Sinodi otsusega 5.10.2011 määrati Pühtitsa kloostri iguumenjaks ja 19.11.2011 pühitses patriarh Kirill ta ametisse.
On kloostri 8. iguumenja.
(Allikas: Wikipedia ja http://www.orthodox.ee)

 

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)