Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Pühtitsa klooster sai Jumalaema uinumise pühal 125aastaseks

21.09.2016 | | Rubriik: Kirikuelu

kloostrisse 28. augustist 5. septembrini kestis kirikuaasta viimane suurem püha – Jumalasünnitaja uinumise püha. Selle algust tähistati pidulikult Pühtitsa kloostris, mis sai samal päeval 125aastaseks.

Jumalaema uinumise pühaks valmistuvad õigeusklikud kahenädalase range paastuga. See on püha, milles on ühendatud nii kurbus kui ka rõõm, sest Jumalasünnitaja uinumine nagu ka Kristuse ülestõusmine räägib surma äravõitmisest ja elluäratamisest tulevasele elule. Jumalasünnitaja maise elu lõppu nimetatakse uinumiseks, mitte surmaks, sest tema surm ei olnud õigeusu kiriku õpetuse kohaselt tavaline inimlik surm: taevasse ei võetud mitte üksnes tema hing, vaid ka ta ihu.
Eestis tähistatakse Jumalasünnitaja uinumise püha eriti pidulikult Jumalasünnitaja Uinumise nime kandvas Pühtitsa kloostris, mille asutamisest möödus 28. augustil 125 aastat.

Ristikäik Vasknarvast Pühtitsale
Uinumise püha eel, 21. augustil, ilusal päikesepaistelisel pühapäeval, liikusid sajad inimesed Eestist ja kaugemalt kirikukellade saatel Vasknarvast Pühtitsa kloostrisse suunduvale sajanditevanuse traditsiooniga ristikäigule. Enne seda palvetati sealses Pühtitsa kloostri prohvet Eelija skeeta kirikus jumalikul liturgial ja võeti seejärel osa hommikusöögist kiriku kõrval skeeta õuel.
Suure risti, kirikulippude ja Jumalasünnitaja Uinumise ikooni kandjate järel paraja tempoga kõndivad rinnaristidega ja epitrahheelides preestrid, nunnad ja ilmikud laulsid kogu tee palveid. Teekonnal tehti puhkuseks ja kehakinnituseks koos lühikese palvusega kokku kolm peatust, neist esimene püha Nikolai Imetegija kiriku aias Jaama külas, kus palverändureid külastas ka kloostriülem iguumenja Filareta.
Mitmel korral oli teekonna jooksul igal ristikäigust osavõtjal võimalus kummardudes minna Jumalasünnitaja Uinumise ikooni alt läbi ja saada õnnistus Jumalaemalt endalt. 30 km pikkune teekond läbiti ligi üheksa tunniga.
Klooster võttis ristikäigu vastu piduliku kellahelina ja avatud pühade väravatega, peakirikus tervitasid palverändureid kloostrivaimulik iguumen Saamuel ja laulvad kloostriõed. Kirikuõuel aga ootasid rõõmsaid ja elevil palverändureid õhtueinelauad.

Jumalateenistused ja ristikäigud
27. augustil, eelpüha pärastlõunal peeti kloostri peakirikus õhtuteenistus koos akafisti laulmisega kõigepühama Jumalasünnitaja uinumise auks, õhtul aga üle kolme tunni kestnud pidulik jumalateenistus, millel litaaniapalved ühendati ristikäiguga ümber kiriku. Teenistust juhtisid Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku metropoliit Kornelius, peapiiskop Jevgeni Venemaalt ning Narva ja Peipsiveere piiskop Laatsarus. Kloostrikirikus rõõmustasid palvetajate silma kaunid lillevanikud.
Jumalasünnitaja uinumise pühal, 28. augustil algas jumalateenistus varahommikul. Kõigepealt loeti armulaualistele palvekord enne Jumala armu vastuvõtmist, seejärel peeti jumalik liturgia, mida juhatas metropoliit Kornelius.
Ka jutluse pidas metropoliit Kornelius, kes talle omasel rahulikul ja kindlal toonil kõneldes seadis usklikele eeskujuks Jumalaema, et ka meie võiksime oma maise elu lõpul anda oma hinge Issanda kätte. Jumalateenistusel teenis oma siira ja harda lauluga lastekoor Raduga.
Pärast  ar­mu­­­lauasakra­men­­ti  suun­­du­sid  tu­han­­ded kiriku­lised ristikäigule püha allika juurde, kus toimus palveteenistus koos veepühitsemisega. Ilm oli jällegi imeilus. Pärast ristikäiku, mis lõppes peakiriku ees ühise palve ja õnnistamisega, suunduti peolauda, mis kloostri külalistele oli kaetud söögisaalikirikus ning kiriku õuel.
Järgmisel päeval, 29. augustil austati Kristuse kätetatehtud pühakuju mälestust. Pärast jumalikku liturgiat asetati piiskoppide ja iguumenja osavõtul nurgakivi kloostri eakate nunnade varjupaiga juurde kuuluvale pühade metropoliit Aleksiuse ja suurmärter Varvara kirikule. Koos nurgakiviga pandi kiriku vundamenti ka pühad säilmed.
Sama päeva õhtul toimus nelja tunni pikkune väga eriline jumalateenistus: koguöine teenistus koos Jumalaema matuseteenistusega, mille käigus toodi kiriku keskele austamiseks Jumalaema surilina.
Jumalaema matusele oli tulnud palju inimesi, kõik ei mahtunudki kirikusse. Kuid kõigil, kes südamega palvetasid, oli võimalik tajuda Jumalaema kohalolu, ta oli väga lähedal. Juba hämarduva taeva all kanti surilina lauldes ja kellade helina saatel ristikäiguga ümber kiriku mööda lilledega kaunistatud teed. 30. augustil oli kõigil jälle võimalik võtta osa jumalikust liturgiast ning kummardada Jumalaema püha surilina.

Ajalugu ja ikonograafia
Andmed Jumalaema maise elu lõpust on meieni säilinud kiriku pärimuses ja ulatuvad apostlite aega. Samasse aega ulatub Jumalasünnitaja maise elu olulisemate sündmuste ja nendega seotud kohtade austamine.
Nii austati Jumalaema matmispaika Jeruusalemmas juba ammu enne esimest kogumaapealset kirikukogu (325). Varasemad andmed Jumalaema uinumise püha piduliku tähistamise kohta pärinevad IV–V sajandist. Pühalt maalt levis kiriklik tähistamine kogu kristlikku maailma. Õigeusklike jaoks on tegemist suurima pühaga peale Kristuse ülestõusmise ja sündimise pühade.
Jumalasünnitaja uinumise sündmused on detailselt esitatud ikonograafias. Jumalaema kujutatakse ikooni keskel suriasemel, mille ümber on nutvad apostlid ja mille kõrval seisab Päästja sümboolse mähitud väikelapsega – Jumalaema hingega.

Haud ja surm ei saanud võimust Jumalasünnitaja üle, kes oma palvetes uinumata ja eestseismises kindel meie lootus on, sest Teda kui Elu Ema viis elu sisse See, kes Tema neitsilikku ihusse Ennast asutas.
(Uinumispüha kondak)

Indrek Andreas Paukštys,
Tartu ülikooli usuteaduskonna magistrant

Palverändurite õnnistamine kloostrikiriku ees.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)