Puhtast ja pühast hingest

Oktoobri lõpp ja novembri algus on kirikuaastas erinevate, aga tihedalt läbipõimunud mõtete aeg. Nõnda kõnelevad meile kolm püha: usupuhastuspüha, kõikide pühakute päev ja hingedepäev. Mida ütlevad nad meile üksikult ja üheskoos?
Usupuhastusega peaks olema kõige selgem. Meie ette asetatakse õpetus, mille kohta ütles usuisa, et sellest sõltub «kiriku tõusmine või langemine». Keskseks sisuks on lapsemeelne usaldus ja seda saatev sügav arusaamine, et ainus tee Jumala ja tema tõotuste juurde on tema enda arm Jeesuses Kristuses ja seda vastu võttev usk. Ehk Pauluse sõnadega meile, kes me kõik oleme «pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest», et meid «mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Jeesuses Kristuses». Siiski polnud usupuhastus ainult ajaloos määrdunud dogma puhastamine, palju enam oli see elu ja südame puhtaks saamine Kristuses. Seda, mida koges Martin Luther rahu, lepituse ja rõõmu tulemisena oma ellu, vajame kõik. Maailm meie ümber ei janune niivõrd õige õpetuse või ilmeksimatuse järele, vaid millegi järele, mis on tegelik ja tõeline. Millel on vägi üles tõsta, täita uue jõu ja lootusega.
Võib-olla oleme kutsutud praegu sellise kogemuse järele just eelkõige üheskoos, mitte individuaalselt. Üheskoos Jumala rahvana tema ette tulema, tema armu otsima ja sellest osa saama. Toomas Paul on kirjutanud: «Ma ei saa ennast lahutada oma ajastust, oma rahvast, oma lähedastest … Olen tuhandel viisil seotud teiste inimestega. Kas ühel killul üldse on võimalik irduda ja ainuüksi ennast Sinu kätte anda?»
Pühakutepäev. Kes on pühad? Pauluse järgi kõik kristlased. Ja siiski näib, et osade pühadus on tuntavam kui teistel. Nad on kaugemale jõudnud. Õieti vist küll lähemale. Lähemale Jumalale, kõige pühaduse allikale ja lättele. Just Jumalaga koos olles ja temas muutume pühamaks. Temast lahus jäävad vaid enesepett või ahastus saatjateks meie paremaks saamise püüdlustes.
Pühad inimesed ei elanud kunagi aegade taga. Nad on praegugi meie ümber. Me tunneme nad kergesti ära. Meid tõmbab nende juurde. Selles tõmbes ei ole ainult isiklikku sümpaatiat, see on jumalikku päritolu – «Mina tõmban kõik enese juurde,» ütleb Jeesus. Nagu lapsed kirikus leiavad jooksujalu tee altari juurde, nõnda liigume meie nende juurde, kes on valguses. Valgus ei vaja reklaami. Ta leitakse niigi üles. Tema soojusesse tullakse. Ainus, mida siis soovime, on, et võiksime muutmismäel pikemalt viibida. Pühade inimeste hinged on nii puhtad ja läbipaistvad, et Jumala arm saabki meid nende kaudu kätte. Me näeme ja kogeme neis Jumalat. Seepärast ongi pühad pimedad patule. Nende jaoks ei ole olemas kaasteeliste eksimusi ja vääratusi. Nende jaoks on olemas vaid nende enda patt ning armastus kõigile, keda Jumal nende teele toob. Pühad on Jumala tee ja südame ilmutus maailmale.
Ja viimaks hingedepäev. Ei ole mõtet arutleda, kas meile selline püha sobib või mitte. Hea on meenutada, et kirikuaasta viimase pühapäeva sisu on eelkõike kohtumõistmine ning kes teab, ehk ütles Jumal muiste midagi meie rahvale ka hingedeajal. Võime vaid tänada tuhandete küünalde valguse eest kalmistutel neil päevil. Sulandudes võimsaks valguskumaks ongi see Kristuse valguse ja eluvõidu märgiks.
Hingedepäev puhastab meid teoloogilise ratsionalismi kergetest, aga siiski õnnetutest teedest. Jah, inimene on hing ja siiski inimesel on hing. Jumal on selle meile luues kinkinud ning võtab kord oma rahusse ja valgusesse päevade täis saades. Mõistagi on ka ihu tähtis, temalegi on tõotatud igavikku – tunnistame ju usku ihu ülestõusmisesse, kus uueksloodud ihu annab kord igavese katte surematule hingele.
Nõnda ongi hea ja kohane mõelda meie kallitest, kes on lahkunud. Lahkunud meie juurest, et olla koos Jumalaga. Kirikuna oleme neil päevil mõtetes kalli ametiõe Mare Palgiga, kelle osaks on saanud võitnud kiriku au ja kirkus. Tema haigusest väsinud ihu ei saa enam hoida tema hinge, kelle osaks on igavene rahu ja valgus Jumala riigis. Meie palved on Mare perega. Palume kindlat teadmist, et nende kallis tütar, õde, ema ja abikaasa on Heades Kätes. Palume edasimineku jõudu ja tahet. Palume ka endi pärast, et võiksime väärikalt jätkata teenimist selles kirikus, mille kohta ütles Mare: «Ma olen leidnud eest ilusa kiriku.»
Kristuses puhtad ja pühad näevad Jumalat.

 

 

 

 

Ove Sander,
usuteaduse instituudi rektor