Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Puhkuse kiituseks

29.10.2008 | | Rubriik: Juhtkiri

Kuulun nende inimeste hulka, kellel töö ja hobi laias laastus kokku langevad. Ühest küljest on see hea, sest kindlustab pideva vormispüsimise. Teisalt on sellisel kooslusel oma ohud, sest nii ei saagi end tööst päris korralikult välja puhata. Selleks, et tulemuslikult töötada ja läbipõlemist vältida, vajab igaüks meist mõneks ajaks igapäevarutiinist väljapääsemist ja uute muljete kogumist, mida võib nimetada akude laadimiseks. Seda on soovitav teha juba enne, kui punane hoiatustuli kukla taga põlema hakkab.
Kas see reegel peaks kehtima ka kirikutöötajate suhtes? Suures osas kindlasti, sest meiegi vajame aeg-ajalt puhkust. Isegi siis, kui vaimulikuks olemine ei ole meie jaoks ainult amet, mille eest palka saame, vaid midagi palju enamat.
Vene ajal olime kiriku töötegijatena kummalises seisus. Pidime küll riigile maksma kõrgemaid makse, kuid suurem osa nõukogude seadusi, kaasa arvatud töö- ja puhkeaja seadus, meie kohta ei kehtinud. Isegi koguduses ei vaadatud sellele, et vaimulik puhkust võtab, alati hea pilguga. Leiti, et pastoril on tööd niigi vähe, mis puhkust talle veel vaja. Emeriitpraost Esra Rahula on meenutanud, kuidas ta noore vaimulikuna läinud kord puhkusejutuga oma tollase praosti juurde. Too vastanud, et tema pole oma ametiaja jooksul kordagi puhkust saanud, kui mitte pidada selleks sõjas olemist…
Nüüdseks on ajad, suhtumised ja seadused ka kirikus oluliselt muutunud. Pean tunnistama, et 25 tööaasta jooksul olen ettenähtud puhkust täies mahus suhteliselt vähe kasutanud. Ikka on nii, et kipud ise ära tegema selle, mille võiks vabalt mõneks ajaks usaldada ka teistele. Vaid paaril viimasel aastal olen oma senist suhtumist korrigeerinud. Et end igapäevatööst paremini välja lülitada, olen otsustanud minna puhkusereisile suhteliselt kaugele ja võimalikult pikaks ajaks. Ja teinud seda sügisel, kui suur kiire kogudustes üldjuhul möödas on. Et seejuures siiski mitte unustada oma ametit ja kutsumust, olen reisisihiks valinud paigad, millel on tähendus ka minu tööle ja kuulutusele.
Kui eelmisel aastal õnnestus esmakordselt käia Jeesuse ja osaliselt apostlite jälgedes, siis selle sügise puhkusereisiks valisin piirkonna, kuhu apostel Paulus igatses minna. Rooma kirja 15. peatüki lõpus mainib ta paaril korral reisisihina Hispaaniat, kuhu jõudmiseks soovib ta teel kindlasti külastada ka oma kirja adressaate. Jumal teeb oma tööd küll inimeste kaudu, kuid kui ühtedele tee kinni pannakse, leitakse selle jaoks teised. Jumalariigi misjon ei jäänud tegemata ka Pürenee poolsaarel.
Külastasin võimsaid keskaegseid Hispaania katedraale Burgosest Granadani ning Sevillast Barcelonani. Imetlesin 1755. aasta Lissaboni maavärinas imekombel terveks jäänud võrratut Hieronymose kloostrit ja Tejo jõe kõrgele kaldale rajatud Portugali pealinna õnnistavat Kristuse kuju. Leidsin end mõttelt, milline oleks olnud selle piirkonna saatus siis, kui paganate apostel Paulus oleks tõesti sinna jõudnud. Vahest oleks meieni säilinud mõned tema kirjad või tänapäeval turistidele vaatamiseks kivisse raiutud apostli astutud jalajäljed. Vaevalt oleks see aga ära hoidnud 8. sajandil sisetülide tõttu nõrgendatud kristliku Hispaania langemise Aafrika päritolu muhameedlike mauri hõimude kätte, muutes Pürenee poolsaare aastasadadeks suurimaks islamiusuliseks piirkonnaks Euroopas. Samuti kurikuulsa inkvisitsiooni tekkimise või massilise juutide hävitamise 15. sajandi Hispaanias.
Igale asjale on määratud aeg ja igal ajal on hind. Pani mõtlema seegi, et maailma suuruselt kolmandaks pühakojaks ja suurimaks gooti stiilis kirikuks peetav Sevilla katedraal on ehitatud kunagise mošee kohale ja selle kellatorniks on endine minarett.
Samal reisil õnnestus külastada ka teisele poole Gibraltari väina jäävat Marokot, mille suurimas linnas Casablancas külastasin alles 15 aastat tagasi valminud ja 80 000 inimest mahutavat kuningas Hassan II mošeed, mis on Meka ja Medina järel suuruselt kolmas islami pühamu maailmas. Tegemist on kahtlemata maailma ühe moodsama ja luksuslikuma mošeega. Ilmselt kaasnes selle rajamisega soov näidata islami elujõudu ja mõjuvõimu kristliku maailma kõrval või selle üle, sest ühtegi nii võimast kirikut ei ole veel ehitatud. Hoopis rohkem avaldas mulle muhameedlikus Marokos muljet see, et igas vähegi suuremas bensiinijaamas on väike mošee, kuhu teelised võivad minna palvetama.
Umbes kaks kuud tagasi avastasin juhuslikult palveruumi ka peatselt Lennart Meri nime kandma hakkavas rekonstrueeritud Tallinna lennujaamas. Tegemist oli täiesti tühja toaga, mille uksel vaid vastav ingliskeelne kiri. Loodan väga, et see ei ole mõeldud ainult oma palvekordadest kinnipidavatele muhameedlastele, vaid ennekõike mulle ja ka sulle, hea Eesti Kiriku lugeja, et juba järgmisele puhkusereisile sõites seal segamatult õnnistust oma teele paluda.


Mihkel Kukk,
Eesti Kiriku kolleegiumi esimees

2 Kommentaari artiklile “Puhkuse kiituseks”

  1. Anonüümne ütleb:

    kristliku mošee paneme vabaduse platsile risti püsti ja ütleme, et nüüd on kogu Eesti üks suur kirik ja see rist on torn.

  2. Eremiit ütleb:

    Hei-hoo, hei-hoo, käib töö ja lõbu koos! Elagu päkapikud!

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)