Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Puhkuse kiituseks

20.10.2021 | | Rubriik: Juhtkiri

Olles naasnud nädalaselt puhkusereisilt Kreeta saarele, leidsin end ühel toredal õhtusöögil mõnede ametikaaslaste seltsis arutlemas selle üle, kui pikk võiks olla vaimuliku puhkus ja milline oleks kõige viljakam viis selle veetmiseks. Vähemasti kahes asjas olime ühte meelt – puhkust peab teadlikult planeerima ning selle õnnestumiseks on vajalik keskkonnavahetus.

Puhkamise puhul pole küsimus aga üksnes töö- ja elukorralduses, vaid ka meie enese-, maailma- ja jumalapildis. Lisaks protestantlikule tööteoloogiale ja -eetikale vajame ka elutervet, mõtestatud ja tasakaalustatud „puhkuseteoloogiat“.

Piiblit lugedes ei leia me just väga palju ainest puhkusest ja puhkamisest, küll aga räägitakse siin sagedasti hingamisest. Hingamine või hinge tõmbamine on see, mis laseb väsinud, ärevil või pingul inimesel taastuda nii füüsiliselt, emotsionaalselt kui vaimselt. Puhkepäeva piibellik nimetus on hingamispäev, Jeesus kutsub enese juurde vaevatuid ja koormatuid, et anda neile hingamist. Kirjas heebrealastele öeldakse: Nii on siis Jumala rahva hingamisaeg alles ees, sest kes läheb tema hingamisse, see hingab ka ise oma tegudest, nii nagu Jumal oma tegudest. Olgem siis agarad sisse minema sellesse hingamisse, et keegi ei langeks sellesama sõnakuulmatuse eeskujul! (Hb 4:9–11)

Jumala rahva hingamisaeg on alles ees … Väga sageli oleme harjunud neid sõnu võtma sarnaselt kõnekäänuga „enne töö ja lõbu pärast“ – puhkus tuleb raske, pingutava ja kestva tööga välja teenida. See on alles ees, tulevikus, horisondil terendamas – siis kui puhkus saabub, siis kui kraad kaitstud, siis kui lapsed suureks kasvatatud, siis kui pangalaen makstud, siis kui pensionipõlv saabub. Igal juhul mitte täna, mitte praegu. Mõnikord tundub suisa, et siin kõneldakse puhkusest pärast maise elu lõppu – kui sageli räägitakse surmast kui puhkama minekust, soovitakse surnule „puhka rahus“ jne. Kas pole selle taga arusaam inimelust kui lõputust ja vahetpidamatust rassimisest ja rügamisest, millest pääseb alles puusärgis? 

Kindlasti on Heebrea kirja kontekstiks julgustus pidada vastu Kristuse taastuleku ning Jumala kuningriigi lõpliku ja täieliku ilmsikssaamiseni. Ent nii nagu igavene elu ei alga pärast surma, vaid selles hetkes, kus me end tervikuna ja tingimusteta Jumala hoolde usaldame, on tõotus Jumala rahva hingamisest meile antud siin ja praegu. Apostel meenutab meile, et Jumal, kes ise hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, pakub ja võimaldab oma rahvale hingamist, rahu, lõdvestumist, usaldust, lootust, puhkust, mängu, olemise rõõmu ka kõige raskematel ja pingelisematel aegadel. Pigem peame meie olema agarad sellesse hingamisse minema – võitlema selle eest, et meie päevades ja elurütmis oleks ruumi Jumala rahva hingamise jaoks, et me ei laseks end kaasa haarata kiirustamisest, rööprähklemisest ja ärevusest.

Enne töö ja lõbu pärast – see on tootmisele ja tarbimisele, tõhususele ja kiirusele rajatud elurütmi moto. Pingutava tööpäeva, -nädala või -aasta järel võin ma lubada endale midagi, mis minu akusid laeb, minu mõtted ja meeled tööst eemale tõmbab, mulle vaheldust ja unustust pakub. Piibellik moto võiks olla teistsugune – enne hingamine Jumalas ja siis alles töö, mida teeme mitte ainult Jumala ülesandel, vaid koos temaga ja tema väest. 

Heebrea Piiblis algab päev õhtul, päikeseloojangul, nii nagu ka eesti keeles on sõna „ööpäev“. Päev algab õhtuga, mis on aeg puhkuse ja hingamise jaoks – inimene heidab magama, usaldades oma elu ja töö, kõik, mis tal pooleli jäänud ja mis tal ees seisab, Jumala hoolde: Vaata, ei tuku ega jää magama see, kes Iisraeli hoiab! (Ps 121:4) Ning alles seejärel, hommikul ärgates, alustab inimene oma tööd. Nii on piibelliku elukäsitluse aluseks arusaam, et meie ei kanna maailma ega selle koormaid oma õlgadel – võime usaldada Jumalat, kes hoiab, kannab, kaitseb ja juhib meid ka siis, kui meie puhkame.

Hea lugeja, soovin Sinu päevadesse ja nädalatesse rahulikku kulgemist, kosutavaid pause, toredaid märkamisi ja kohtumisi. Head aega!

 

 

 

 

Marko Tiitus,

assessor

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)