Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

Pühitsetud mulda

25.09.2013 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga

21. septembril saadeti Vastseliina kirikust jumalasõnaga teele ning sängitati riiklike austusavalduste saatel kodukihelkonna kalmuaeda 13 metsavenda, kes hukkusid 60 aastat tagasi vastupanuvõitluses Nõukogude okupatsioonivõimudega.

Vastseliina kandi inimesed ei pidanud paljuks katkestada kiired sügistööd, et sammud päikselisel laupäeval kirikumõisa ja kalmuaeda seada. Kohale jõudes võidi vaid imestada, et inimesi nii kaugelt ja nii rohkelt langenud metsavendade ümbermatmiseks kogunenud oli. Massiivne kihelkonnakirik oli seatud kaunilt nende inimeste mälestuseks, kes oma teoga on kirjutanud eesti rahva lukku kustumatu peatüki. Altari ees olid aukohal 13 väheldast kirstu metsavendade säilmetega.

Suurimast armastusest
«Nende surm oli kole ja vägivaldne, aga nende elu ja surm polnud kindlasti asjata,» kinnitas kirikus sõna võtnud kaitseminister Urmas Reinsalu, kes kutsus langetama pea nende naiste ja meeste mälestuseks, kes elu hinnaga julgesid vastu astuda kommunistlikule süsteemile. Tsiteerides Arved Viirlaiu romaani «Ristideta hauad», nimetas minister rahulolu, et 13 seni ristita hauda saavad ristiga hauaks.
«Suuremat armastust ei ole ühelgi, kui sellel, kes oma elu jätab oma sõprade eest,» alustas õp Toivo Hollo kirjakohaga evangeeliumist (Jh 15:13). Ta nimetas, et metsavennad jäävad rahva mällu kui sõltumatuse võrdkujud, kel jätkus lootusetuna näival silmapilgul usku ja lootust vabadusse ja oma riiki.
«Me oleme täna Vastseliina kirikus, et tänumeeles avaldada austust neile, kes meie isamaa vabaduse eest on võidelnud, kes kõige kallima selle nimel on ohverdanud,» rääkis õp Hollo kirsturivi ees. «Tahame tänasel päeval olla lootjad, sest kunagi saabub see aeg, kus maiste ihade leek vaibub ja mõistetakse armastust, mis isamaa eest oli valmis ohverdama; armastust, kes suri sõprade eest,» lõpetas Vastseliina õpetaja oma kõne.

Metsad varjasid vaba vaimu
Lükka, Ussisoo ja Puutlipalu punkrilahingutes surnud metsavendi, kellest nooremad olid 17aastased ja vanim kõigest 41aastane, sängitades meenutati, et metsad Vastseliina mail varjasid pärast Teist maailmasõda rohkelt neid, keda rahvas metsavendadeks nimetas.
14 aastat ise metsades ennast varjanud Eesti Endiste Metsavendade Liidu esimees Arnold Ojaste rääkis pärast matusetalituse läbiviimist peetud kõnes, et Nõukogude okupatsioonivõimud tundsid hirmu, seistes vastamisi Eesti vastupanuvõitlejatega. Vastseliina rajooni nimetati «bandiitlusest kõige saastatumaks piirkonnaks» ning kutsuti abivägesid siinsete metsavendade jõukude mahasurumiseks.
Selle võitluse tegi raskeks kohalike elanike toetus ja metsavendade abistamine. Samas sai mitmele punkrile saatuslikuks just usalduslik läbisaamine kohalikega, sest iga rahva hulgas on omad äraandjad. Oma mälestusküünla 13 haua künkale sättinud Kristjan Tuvikene meenutas, kuidas ta elas üle Lükka veresauna, kus eluga pääses vaid kaks vastupanuvõitlejat. «Süamel on kohe hää tunne, et ometi on nad surnuaiale maetud,» tunnistas ta Eesti Kirikule.
Oma muljeid metsades redutamisest jagas ka Kalju Aarop, kes toonase Võru koolipoisina käis organiseeritult koos kaaslastega Haukka grupi juures metsavennaoskusi õppimas: «Kuidas ennast varjata ja metsas ellu jääda, seda oskas legendaarne, sõjaväelise väljaõppega Harald Keem suurepäraselt jagada.»
Langenud metsavendade ümbermatmist korraldas Kaitseliit eesotsas kohaliku kompanii ülema Aare Hõrnaga, kes kinnitas, et plaanis on Vastseliina kalmuaeda rajatud metsavendade surnuaiale püstitada vääriline mälestussammas, samuti saavad praegu hauaküngastele püstitatud puust ristid asendatud püsivamate hauatähistega.
Liina Raudvassar 

Vastseliina kalmistule sängitati:
Karl Kaur 10.02.1920–29.03.1953
August Kuus 08.02.1923–29.03.1953
Endel Leimann 06.05.1914–29.03.1953
August Kurra 03.12.1912–29.03.1953
Leida Grünthal 24.05.1924–29.03.1953
Lehte-Kai Ojamäe 23.05.1924–29.03.1953
Elsa Vähi 02.12.1924–29.03.1953
Richard Vähi 10.05.1918–29.03.1953
Rafael Vähi 20.09.1920–27.03.1953
Väino Härm 04.05.1935–27.03.1953
Harald Keem 17.12.1923–28.12.1945
Henn Pihlapuu 23.12.1928–28.12.1945
Tundmatu — — —-–28.12.1945

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)