Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

Pühendumus tõi tunnustuse

18.11.2015 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga

Iisakus sündinud ja veerand sajandit koguduse juhi ametit pidanud Anne Ferschel näitab oma eluga, et usaldab kõiges Jumalat. Rita Puidet

Veerand sajandit Iisaku koguduse juhatuse esimehena ametis olnud Anne Ferschel on ametikaaslaste seas nii tuntud kui tunnustatud, aga ka armastatud.

Oktoobris toimunud 8. juhatuseesimeeste konverentsil anti talle aasta juhatuseesimehe tiitel. Temast kaks aastat kauem Iisaku kogudusega seotud õpetaja Avo Kiir ütleb, et Anne võiks saada elutöö preemia.
Üldkiriklikult anti Annele viis aastat tagasi EELK aukiri. Nii et mis tunnustamisse puutub, siis tuleb vaid õigel ajal vajalik kiri posti panna. Aga tagasihoidlikule Annele liigne tähelepanu ei meeldi, pigem hindab ta head sõna ja häid suhteid.

Kirikutöö on meeskonnatöö
Veel ütleb õpetaja: «Issand on mind õnnistanud sellise inimesega, aga kogu meeskond on suurepärane.» Ja lisab naerdes, et nii kaua, kui tema ametis on, ei tohi praegust esimeest küll pensionile lasta. Kogu see pensionijutt tundub Anne puhul küll ülearune olevat, ent Anne tõdeb, et tema sissetulekuks on just nimelt pension. Ja tunnistab, et vahel on ta mõelnud ameti maha jätta, siis jälle ümber mõelnud.
Inimeste tõttu. Nad on nii mõnusad ega lase sul nurka vajuda, pihib Anne, naerukurrud silmanurkades. «Mul ei ole üksi tulnud midagi teha. Mina olen tiitlikandja, aga inimesed tegutsevad minu ümber ja koos minuga. Kui on raske, inimesed näevad ja tulevad appi,» on Anne rõõmus.
Anne jaoks keerlebki kõik ümber inimese ja Jumala. «Olen elu poolest üksildane ja mul on palju vopse olnud, aga inimeste ja Jumala lähedus on teinud minust õnneliku inimese. Minu jaoks on suur au olla Issanda viinamäel. Olen nii hoitud, korduvalt keerulistest olukordadest välja tulnud ja jalgadele tõstetud. See on suur kingitus, et ma tohin siin olla ja seda tööd teha ning ma teen seda rõõmuga. Tunnen end koguduses hästi ja koduselt,» on aasta juhatuseesimees tänulik.
Viimased 20 aastat on Anne Ferschel olnud ainult kirikutööl. Kui abikaasa veel elas, julgustas ta Annet töötama väikese sissetuleku eest praostkonna sekretärina. «Mul on õnn olnud töötada koguduses täie rauaga,» kinnitab Anne. Selle aja jooksul on vaheldunud palju inimesi. Aga kõik 25 aastat on tema kõrval olnud Judith Kulvere, Vilma Bog­danova, Helve Hallik ja õpetaja Avo Kiir.

Kannatlikkust ja kindlameelsust
Annega võiks pikalt rääkida ka koguduse majandusasjadest ja põhjust rõõmustada on, sest tänavu tegi kogudus oma jõududega korda kiriku käärkambri, kus sooja annab uus Bullerjani ahi, üle-eelmisel suvel värviti üle talvekabel, paar aastat tagasi sai kirik suure vitraažakna ja mitu väikest. Torni kate ootab väljavahetamist ja küll sellegi saab, kui aeg küps. Annegi ütleb, et oli oma ametis alguses tormakas ja püüdis mõne ideega kiiresti tegelda.
«Nüüd olen õppinud oma tööd rahulikult võtma: palvetame koguduses ja jätame plaanitu ootele, kui see on meile üle jõu. Hoiame seda projekti tallel ja ühel hetkel avab Jumal parema võimaluse selle elluviimiseks. Oma jõuga pressib nagu läbi seina. Kannatlikkust olen õppinud,» ütleb Anne. Iisaku kirik on ilus ja hoitud ning remontidest rääkida tundub Annega kuidagi kohatu.
Vaikselt kulgedes ja kasvades jõudis ta selleni, et aprillis 2011 anti talle jutlustaja litsents. Vaikne ja rahulik, pidi ta ennast kokku võtma, et teiste ees esineda. Ta hakkas koguduses palvetundi pidama ja õpetaja andis talle ülesande jumalateenistusel tekste lugeda. Mõeldes selle üle, kuidas õpetajat aidata, läks ta koolitusele. Ja nüüd tuleb aastas paar-kolm korda ette, et ta jumalateenistust peab.
Kui Anne sai teada, et teda on aasta juhatuseesimehe kandidaadiks esitatud, ehmatas see teda ega tundunud kohane olevat. Sest nagu Anne ütleb: «Oleme elanud tavalist igapäevast elu, väikese koguduse elu. Teeme oma võimaluste piires ja püüame säilitada kirikuhoone. Teeme kõik, et praegu oleks hea olla.»
Praegu peab Anne oluliseks tööd kogukonnaga: «Mulle meeldib, et kirik ei ole ainult mõne inimese asi. See on esivanemate kingitus, mida peame hoidma. Meie ülesanne on minna kirikust välja kogukonna keskele. Koguduse palveelu on aktiivsemaks muutunud, käime kodudes palvetamas. Jumalateenistusel on palvete ajal tunda, et inimesed on usinalt asja küljes.»
Rita Puidet

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)